Mesindusalased käsiraamatud ja õppematerjalid

Siia on koondatud elektroonilises vormis kättesaadavad terviklikud mesindusalased käsiraamatud ja õppematerjalid erinevatelt autoritelt.

Keskmine: 3 (4 häält)

Antu Rohtla mesinduskalender

Antu Rohtla koostatud mesinduskalender.

Keskmine: 4.9 (12 häält)

Talviseid töid mesilas - jaanuar, veebruar, märts

Jaanuaris ja veebruaris jätkub inventari korrastamine ja uute vajalike vahendite valmistamine. Ka jaanuaris-veebruaris tuleks kord kuus mesilas ära käia ja mesilasi vooliku abil kuulatleda.

Vanemas kirjanduses soovitatakse ka talvel lennuavad traadist konksu abil puhastada tarulangetisest ja surnud mesilastest, kuid see ei ole hädavajalik, sest mesilaste talverahu rikkumisest tuleks võimalikult hoiduda.

Lennuavad tuleb puhastada märtsis ja siis ka mesilasi sagedamini (2 korda kuus) kuulatleda. Ka on võimalik märtsis pehmemate ilmade korral vajadusel mesilasperet abistada.

Keskmine: 4.6 (21 häält)

Kevadisi töid mesilas - aprill

Aprillikuus on mesilased tavaliselt juba puhastuslendluse teinud, ema muneb, hauet on kuu algul juba 2-4 raamil. See tähendab seda, et toimub pere uuenemine, vanad, ületalvitunud mesilased langevad välja ja asemele tulevad uued. Kõige suuremaks tööks aprillikuus on mesilasperede kevadine põhjalik läbivaatus ja taru põhjade puhastamine.

Kui kasutatakse korpustarusid, millel on alt äravõetav põhi, siis ei pruugi pesade läbivaatamine ja põhjade puhastamine kokku langeda. Lahtise põhjaga tarude puhul on võimalik põhju puhastada (vahetada) juba mõne soojakraadi juures, kuid perede põhjalikuks läbivaatamiseks peab õhutemperatuur varjus olema ikka üle 10 plusskraadi. Lahtise põhjaga tarude puhul on parim lahendus, kui mesilas on olemas mõned varupõhjad (5-6). Taru korpus liigutatakse põhja küljest lahti ja tõstetakse kõrvalolevale puhtale põhjale, seejärel eemaldatakse talvel taru all olnud põhi ja tarukorpus koos uue puhta põhjaga tõstetakse endisele kohale tagasi. Nii toimitakse kuni varupõhjad on kõik kasutusele võetud. Seejärel põhjad kraabitakse tarulangetisest puhtaks, vajadusel kuivatatakse päikese käes, desinfitseeritakse leeklambiga ja võetakse uue ringi puhul jällegi kasutusse. Meetodi eelis seisneb selles, et seda saab teha võrdlemisi jaheda ilmaga ( isegi võiks seda soovitada, sest sellisel juhul on taru põhja peal vaid mõni üksik mesilane,või ei ole seal neid üldse).

Kui aga kasutatakse lamavtarusid, on põhjade puhastamiseks kaks võimalust:

Esiteks - perede kevadise läbivaatuse käigus nihutatakse läbivaadatud raamid taru teise otsa, seejärel kraabitakse taru põhi puhtaks, eemaldatakse tarulangetis, lennuava suletakse väljastpoolt märja riidelapiga. Sama tehakse ka vahelauaaluse piluga ja seejärel põletatakse taru seestpoolt üle leeklambiga. Soovitatav oleks kasutada gaasiballooniga leeklampi. Seejärel riidelapid eemaldatakse ja kärjed koos mesilastega nihutatakse endisse kohta tagasi.
 
Teiseks mooduseks on perede ümbertõstmine puhastesse desinfitseeritud tarudesse. Meeldetuletuseks veel niipalju, et lahtise tulega tarude desinfitseerimisel tuleb jälgida, et läheduses ei oleks kergestisüttivaid materjale nagu tarumatid, kattepadjad jne. Perede ümbertõstmine on väga töömahukas ja seda tööd saab teha ainult ilusa ilmaga, kui termomeeter varjus näitab üle 12 soojakraadi. Nii lennuavade kui ka põhjade puhastamisel saadud tarulangetis kogutakse kõik kokku, vajadusel sõelutakse läbi 3 mm silmaga sõela, langetisest vaha eemaldamiseks, ülejääk aga põletatakse.
 
Kui mesilaspere kevadise läbivaatuse ajal (aprillikuu teine pool) katab üle 8 kärjetänava, võib seda tugevaks pereks lugeda. Keskmised pered katavad nimetatud perioodil tihedalt 6-7 kärjetänavat ja on korraliku ema olemasolu korral võimelised arenema peakorjeajaks piisavalt tugevaks. Pered, kes katavad kevadise läbivaatuse ajal ainult 5 või vähem kärjetänavat, on nõrgad ja nende arengut tuleb edaspidi hästi tähelepanelikult jälgida.
Peale pere suuruse tuleb kevadise läbivaatuse käigus hinnata ka haudme hulka ja selle ühtlikkust. Haudmevälja suurus ja selle välimus annab tunnistust ka ema headusest. Ühtlane ilma tühikuteta haue annab tunnistust ema heast kvaliteedist.
 
Tähele tuleb panna sööda hulka tarus. Aprilli keskel (lõpupoole) ei tohiks sööda kogus tarus langeda alla 6 kg. Kui sööta on vähem, tuleb peredele anda lisasööta. Aprilli lõpus võib seda anda juba suhkrulahusena, mis on valmistatud suhkrust ja veest vahekorras 1 kg suhkrut 1 liitri vee kohta. Sellise siirupi ühes liitris sisaldub 0,62 kg suhkrut. (mesilastele antud sööta tuleb alati arvestada suhkruna, mitte siirupina).
 
Meeles tuleb pidada ka seda, et aprillis suureneb mesilaste veevajadus seoses haudme kasvatamisega mitmekordseks. Kuigi sellel perioodil leidub looduses juba piisavalt lahtist vett, tuleb ikkagi mesilasse üles panna mesilaste jooginõu. Jootmisnõu seatakse üles tarudest mitte kaugemale kui 15 meetrit päikesepaistelisse kohta, kus vesi saaks soojeneda. Veel parem on paigutada mesilaste jootmisnõu klaasist kasti, kus vesi päikesepaisteliste ilmadega soojeneb . Mesilane võib võtta meepõide kuni 40 mg vett, mis moodustab tema kehakaalust ümmarguselt 40%. Kui vesi on külm, jahtub mesilase organism maha ja mesilane kangestub, ei suuda enam lennata tarru ja hukkub. Mesilase organismi alajahtumine ongi üheks veetoojate (aammesilaste) hukkumise peamiseks põhjuseks kevadperioodil.
 
Omaette probleemiks kujuneb hoolitsemine nõrkade perede eest. Kõigepealt tuleb püüda selgusele jõuda selles, miks pere on nõrk. Põhjused võivad olla järgmised:
  • pere läks juba talvituma nõrgana (hiline võrsikpere, ülekasvanud varuemapere vms.). Sellisel juhul on perel noor ema (millest peaks andma tunnistust ka korralik haue) ning perega ei ole vaja midagi muud ette võtta, kui soojalt katta ja anda vajadusel lisasööta (seekord kindlasti siirupina, sest see ergutab paremini pere arengut);
  • ema lõpetas sügisel varakult munemise, mistõttu pere läks talvituma suure hulga vanade mesilastega, kes talvel välja langesid. See võib juhtuda ainult vana (üle 2 aasta vanuse) emaga, kes lõpetab sügisel varakult munemise. Pere tuleb soojalt katta, anda perele ergutussööta ja esimesel võimalusel uuendada ema;
  • pere langes talvel hiirte või tihaste ohvriks ja pere talverahu pideva häirimise tõttu hävis palju mesilasi. Kui peres on korralik ema (millest annab tunnistust ilus haudmeväli) tuleb pesast kahjustatud või määritud kärjed eemaldada (hiirte kahjustuse korral oleks otstarbekas pere ümber tõsta puhtasse desinfitseeritud tarru, sest mesilastele ei näi hiirte lõhn meeldivat), asendada need korralike , vähest sööta sisaldavate kärgedega, katta soojalt ja anda ergutussööta.
  • mesilaste hulk on vähenenud mõne haiguse tagajärjel. Kõigepealt tuleb selgusele jõuda selles, missuguse haigusega on tegemist (võtta proovid ja saata laboratooriumi uurimiseks) ja alles seejärel langetada otsus edaspidiste sammude või ravi osas.
  • perel puudub ema. Sellest annab tunnistust haudme puudumine. Sellist peret tuleb väga hoolikalt jälgida ja alles siis ühendada mõne väiksema, kuid emaga perega.
 
Aprillis tuleb järele vaadata ka ületalve hoitud kärjevarud, sest juba kuu lõpupoole võib tugevamatel peredel tekkida pesa laiendamise vajadus. Kui ei ole veel jõutud varuda vajalikku kogust kärjepõhja ( u.10. lehte pere kohta), tuleb seda nüüd teha. Varutud kärjepõhjad tuleb laduda 10-12 lehe kaupa pakkidesse, mille vahele asetatakse vineeritahvel. Pakke võib üksteise otsa laduda kuni 10. Selliselt pakituna vajuvad deformeerunud servadega kärjepõhjad sirgeks ja neid on edaspidi hõlpsam käsitseda. Kuu aja pärast võib kogu paki ümber pöörata.
Keskmine: 4.5 (19 häält)

Kevadisi töid mesilas - mai

Mai on mesinikule kõige töörohkem ja kiirem kuu. Maikuus arenevad pered tavaliselt väga hoogsalt ja mesinik peab jälgima seda, et mitte hilineda pesade laiendamisega. Kui aprillikuus (nõrgematel peredel ka maikuu algul) toimus pesade laiendamine eelmisel aastal tallele pandud ülesehitatud kärgedega, siis maikuus, kui pere katab juba 9-10 kärjetänavat, on otstarbekas pesasid laiendada kärjepõhjadega.

Niikaua , kuni pere areneb tõusvas joones, ehitatakse juurdeantud kärjepõhjad mõne päevaga üles, millega tagatakse ühtlasi ka vanade kärgede väljavahetamine suve teisel poolel. Siinkohal tuleb märkida, et on normaalne, kui pere ehitab suve jooksul üles vähemalt 10-12 pesakärge. Tuleb meelde tuletada ka seda, et suve teisel poolel (alates juulikuust, kui ema hakkab juba munemist mõnevõrra piirama) väheneb ka kärgede ehitamise intensiivsus. Arvamus, et pere, kes ehitab vähem kärgi, kogub rohkem mett, ei pea paika. Noorte (13-18 päeva vanuste) mesilaste vahanäärmed töötavad nagunii ja eritavad vaha ja kui seda ei ole kuhugi panna poetatakse see taru põhjale, kust see hiljem lihtsalt välja visatakse.

Maikuus tuleb jälgida hoolikalt ka pere arengut. Kiiresti arenevatel peredel võib tekkida juba kuu teisel poolel sülemlemismeeleolu. Sellest annab kõigepealt märku suurema hulga lesehaudme tekkimine, ema piiramab munemist ja mesilased hakkavad ehitama emakupu algmeid. Juba maikuu keskpaigast alates tuleb perede läbivaatamisel väga hoolikalt üle vaadata kärgede alumised servad, avad kärgede ja raami otsaliistude vahel, augud kärgedes jne.

Kui mesilasema on juba munenud esimesse kupualgmesse, muutub pere lendlus loiuks, mesilased ripuvad kärjeraamide alumiste liistude küljes, vahelauatagune ruum täitub mesilastega, õhtuti moodustub taru esiseinale, või lennulaua alla mesilastest kobar n.n. "habe". Kõige kindlamaks indikaatoriks sülemlemismeeleolu kindlakstegemisel on kärjeehituse lakkamine. Kui varem ehitati juurdeantud kärjepõhjad üles 2-3 päevaga (hea loodusliku korje korral isegi ühe ööpäevaga), siis nüüd seisab juurdeantud kärjepõhi puutumatuna või veelgi halvem, mesilased võivad selle isegi rikkuda , närides sellesse auke.

Enam kui 100 aastat on mesinikud vaielnud selle üle , kas mesilaste loomulik sülemlemine on meetootmisele kasulik või kahjulik. Pakktarude ajastul sellist probleemi ei tekkinud, sest mesilaspere elu oli inimese silma eest suuremas osas varjatud ja puudus võimalus sekkuda mesilaspere ellu, ning sülemlemisse suhtuti kui paratamatusse või isegi pigem, kui õnnistusse. Raamtarude kasutuselevõtmisega õpiti mesilaspere elu paremini tundma, mis viis ka selleni, et hakati mesilasperede loomulikku sülemlemist piirama.

Sülemlemine on mesilasperede loomuliku paljunemise viis ja seda täiesti ära keelata ei saa. Paljudes peredes tekib sülemlemismeeleolu nagunii ja sülemlemise ärahoidmine võib mõnikord osutuda kahjulikumaks kui õigeaegne sülemlemine. Asi seisneb selles, et sülemlemise põhjus ei peitu mitte ainult pesa kitsusest ja ruumipuudusest , vaid selle põhjused on hoopis sügavamal. Ruumipuudus pesas on küll üks sülemlemist esilekutsuv faktor, kuid see ei ole peamine. Loomulikult tuleb nõustuda nende mesinikega, kes arvavad, et sülemlemismeeleolu tekkimist saab vältida (pidurdada, edasi lükata) pesade õigeaegse ja piisava laiendamisega, kuid kui sülemlemismeeleolu on juba tekkinud, siis pesade laiendamine enam ei aita.

 Mesilasperede sülemlemismeeleolu tekkimise põhjused võivad olla järgmised:

  • pärilikud;
  • tingitud kehvadest korjeoludest;
  • nakatumisest mitmesugustesse haigustesse ja
  • ruumipuudus pesas.

Kindlasti on veel teisigi põhjusi, kuid siintoodud tunduvad olema peamised ja on reastatud pikaajaliste tähelepanekute põhjal. Ükskõik, kui hästi me ka tunneme sülemlemismeeleolu esilekutsuvaid faktoreid, tuleb igas mesilas suvel ette peresid, kus vaatamata kõigile tarvituselevõetud abinõudele ikkagi tekib sülemlemismeeleolu. Kui tahetakse mesilat laiendada võib ju loomulikku sülemlemist sellel eesmärgil ära kasutada, sest sülem on väga suure töövõimega ja võib varase ( maikuuse ) sülemlemise korral anda ka päris arvestatavat toodangut. Kui perest tuleb varakult ainult üks sülem ja see kinni püütakse, me sisuliselt meetoodangus ei kaota, vahatoodangus aga isegi võidame. Kui aga mesilat laiendada ei soovita ja kui ei ole võimalik sülemeid valvata, tuleb siiski sülemlemine saada kontrolli alla.

Sülemlemise ärahoidmiseks on mesinikud aastakümnete jooksul kasutanud emakuppude väljamurdmist (väljalõikamist, hävitamist). Peab aga kohe ütlema, et see võte ei ole eriti tulemuslik, sest hävitatud emakuppude asemele tekivad kohe uued; me peame peret vähemalt nädalas korra läbi vaatama (millega häirime peret ja tekitame nendes stressi), mis omakorda mõjub negatiivselt pere toodangule, sest läbivaatamise päeval kipuvad mesilased rohkem ära sööma kui väljast asemele toovad jne.

Peale selle peame meeles pidama, et sülemlemine mesilastel on loomulik nähtus ja selle peaks mesinik oma kasuks pöörama. Pidev emakuppude hävitamine viib selleni, et peres väheneb haudme hulk, mesilased ei lenda korjele, sööda hulk pesas väheneb ja pere hakkab nõrgenema. On ette tulnud juhtumeid, kus mesilased kavaldavad mesiniku üle ja sülemlevad ikkagi. Pidev emakuppude pesast eemaldamine võib viia selleni, et sülem ei oota väljalennuga esimese emakupu kinnikaanetamiseni, vaid sülemleb n.ö. "kiirendatud" korras. Juhtub nii, et ema muneb mõnedesse kupualgmetesse ja juba järgmisel päeval lahkub sülem tarust.

Kui mesinik märkab peres sülemlemismeeleolu tekkimist ja leiame esimestest emakuppudest ka munad, tuleb ema üles otsida ja paigutada mõne haudmeraami ja noorte mesilastega teise tarru, ning soovi korral kasutada seda peret abiperena, kui ei soovita mesilat laiendada. Tegemist on ju väga hea emaga, kes suutis nii palju muneda, et peres tekkis sülemlemismeeleolu juba maikuus. Ilmtingimata tuleb ema perest eemaldada esimesel võimalusel, sest siis kui pesas on juba kaanetatud emakupp on ema väga raske tabada, sest ta on läbi teinud "kaalujälgimise" ja muutunud väikeseks ning vilkaks.

Pere, kust ema on eemaldatud, vaadatakse läbi ja eemaldatakse kõik liigsed emakupud, jättes alles vaid ühe (soovitatavalt esimese, kõige vanema). Kui soovitakse kindluse mõttes jätta kaks emakuppu, tuleb teine hiljem ikkagi puuristada, et vältida teise sülemi tulekut. Mis sellega saavutatakse? Saavutatakse seda, et meil ei tule sülemeid valvata. Teiseks toimub peres ema uuendamine ja kolmandaks, kui noore ema munemahakkamine langeb kokku peakorje algusega, üllatab pere meid suure meesaagiga, sest vastmunemahakanud emaga pere töövõime on katseandmete põhjal kaks kuni isegi neli korda suurem võrreldes peredega, kus ei tomunud loomulikul teel ema uuendamist.


Keskmine: 4.8 (10 häält)

Suviseid töid mesilas - juuni

Juunis jätkub pesade laiendamine. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sülemlemismeeleolu tekkimisele, sest juunikuus kaldub tavaliselt sülemlemisele kõige enam peresid. Juunikuus tuleb lamavtarudes peale asetada magasinid ja korpustarudele lisada korpus(eid), et täielikumalt ära kasutada saabuvat peakorjeaega. Juunikuu on mesinikul väga töörohke kuu, millest võib sõltuda kogu jooksva aasta ja järgmise aasta tulem. Juunikuu on ka emade vahetamiseks kõige soodsam kuu.

Meetodeid emade vahetamiseks on mitmeid, kuid nende mõju perede arengule ja töövõimele on erinev. Ema kaotus on mesilasperele suur löök, sest emast sõltub nii pere edasine areng kui ka pere ellujäämine üldse.Mesilasperedes võime emasid vahetada järgmiste võtetega:

  • võtta ära vana ema ja lasta mesilastel ise kasvatada aseema,
  • asendada vana ema küpse kaanetatud emakupuga,
  • asendada vana ema noore, viljastamata emaga,
  • asendada vana ema noore, viljastatud emaga.

Ükskõik, millist võtet me kasutame, tekib peres ema vahetamisel tahtmatult mõneks ajaks ematus. Mesilaspere ematuse võime tinglikult jagada neljaks perioodiks:

Esimene periood kestab ema äravõtmisest (hukkumisest , kaotsiminekust) kuni emakuppude ehitamise alguseni. See periood on võrdlemisi lühike ja kestab 1-3 tundi (mõnikord ka mõnevõrra kauem). Kui mesilased on juba alustanud aseemakuppude ehitamist, ei taha nad enam uut antavat ema vastu võtta. Kõige raskem on sellisel juhul anda viljastamata ema. Üldiselt tuleks vältida peale vana ema pesast eemaldamist kohe uue ema andmist. Optimaalne vaheaeg oleks umbes üks tund. Üle kolme tunni on ka riskantne viivitada. Isegi küpset emakuppu ei ole soovitatav anda enne poole tunni möödumist. Katsed on näidanud, et kohesel ema asendamisel küpse emakupuga (emakupp antakse enne 30 min. möödumist), näritakse see 2-l juhul 10-st maha. Kui aga ei taheta peret mitu korda häirida võib peale ema eemaldamist kaanetatud emakupu anda mõnele äärmisele pesaraamile(servast esimesele või teisele).

Viljastatud ema asendamisel viljastamata emaga, paigutatakse äravõetud ema puuri ja jäetakse koos puuriga mõneks tunniks peresse, seejärel asendatakse äravõetud ema puuris noore viljastamata emaga ja antakse sama puuriga peresse. Enamikel juhtudel õnnestub sellisel moel mesilased "ära petta". Kõige kindlam on muidugi asendada vana ema noore viljastatud emaga. Ka sellisel juhul oleks otstarbekas uue ema andmisega viivitada pool kuni üks tund.

Teine periood algab aseemakuppude ehitamisega ja lõpeb, kui noor ema koorub. See periood kestab tavaliselt 9-12 päeva. Sel perioodil kärgede ehitus lakkab. Mõne päeva pärast lakkab ka õietolmu pessa toomine. Väheneb ka nektari tarru toomine.

Kolmas periood algab noore ema koorumisega ja lõpeb, kui ema hakkab munema. See periood võib kesta 7-18 päeva. Sel perioodil töötab pere loiult ja tarrutoodud nektari kogus moodustab 45-90% sellest, mida toovad tarru emadega pered. Huvitav on siinjuures märkida, et tarru toodud nektari koguse järgi võib kaudselt prognoosida ka noore ema tulevast väärtust. Tähelepanekud on näidanud, et potentsiaalselt heade viljastamata emadega pered koguvad rohkem nektarit, kui pered, kus on halvemate omadustega emad. Noorte viljastamata emadega pered on rahutud ja neid ei ole tarvis ilma mõjuva põhjuseta häirida. Paar päeva enne ema munemahakkamist hakatakse pesas kärgi puhastama ja ka õietolmu tarru tooma.

Neljas periood algab, kui noor ema hakkab munema. Esimestel päevadel muneb ema veel vähe, kuid märgatavalt intensiivistub nektari ja õietolmu tarru toomine. See periood kestab tavaliselt 12-18 päeva ja kui see langeb kokku peakorje perioodiga võib saada väga häid tulemusi. Noore, äsja munemahakanud emaga pere töötab nagu sülem ja võib mõnel päeval tarru tuua kuni 4 korda (180-440%) rohkem nektarit, kui vahetamata emaga pere. Väga intensiivselt ehitatakse kärgi. Pere tegevuse intensiivsus mainitud perioodil sõltub sellest, kui palju oli pesas hauet vana ema eemaldamise hetkel. Kui hauet oli rohkem, kestab pere aktiivne tegevus kauem, ja vastupidi. Kui nüüd püüda järjestada emade vahetamise moodused ja asetada need tinglikult "pingeritta" toodangu järgi, saame järgmise tulemuse:

  • uue ema kasvatamine aseemakupust- pere toodang võrreldes emaga peredega -keskmiselt 76%
  • ema asendamine küpse emakupuga -90-95%
  • viljastatud ema asendamine viljastamata emaga- 110- 115%
  • Vana viljastatud ema asendamine noore viljastatud emaga- 143-157%

Märkusena olgu öeldud, et kõik see kehtib ainult siis, kui noor ema hakkab munema peakorje algul. Hilisema emadevahetuse puhul on tulemused tunduvalt tagasihoidlikumad. Selline emadevahetuse süsteem eeldab hästi varase emadekasvatamise algust, ehk teisisõnu emadekasvatusega tuleb alustada siis, kui võilill hakkab õitsema. On otse loomulik, et kõikides peredes ei jõua me enne peakorje algust emasid vahetada, mistõttu sülemlemise ja sülemite äralennu vältimiseks tuleb kasutada ka teisi meetodeid.

Kõne alla tuleb emade isoleerimine mõneks ajaks (tavaliselt 3-4 nädalaks). Ka emade isoleerimise puhul on erinevate meetodite puhul tulemused erinevad. Ema isoleerimisel emapuuriga väheneb meetoodang keskmiselt 5-10%. Siinjuures tuleb veel meeles pidada seda, et peale puurist vabastamist vahetavad mesilased ise puuris olnud emadest 40-60% välja. Kui ema isoleerida bioloogilise vahelaua abil taru taskuossa ühele- kahele raamile suureneb meetoodang 8-12%.Ema isoleerimisel taru taskuossa 3-5-le raamile võib anda kuni 30% enamtoodangut. Bioloogilise vahelaua (emaeraldusvõre) asemel võib edukalt kasutada ka ema isoleerimist kärjepõhja abil. Meetod seisneb selles, et ema eraldatakse taru taskuossa 3-5-le raamile ning taskuosa ja pesa vahele paigutatakse vähemalt 3-4 kärjepõhjaga raami.

Korpustarudes isoleeritakse ema ühte korpusse, kuhu ta jääb kogu korjeperioodiks. Madalaraamiliste tarude (Langstroth) puhul on soovitatav, et pesakorpus ei oleks kõige alumine, vaid, et selle all paikneks veel üks korpus.

Meekorpuses(magasinis) on soovitatav kasutada heledamaid kärgi, sest nendest saame ilusama, heledama ja sädeleva lauamee. Heledate kärgede kasutamisel on miinuseks nende väiksem vastupidavus kärgede eelsoojendamisel ja vurritamisel.

Soodsate ilmastikutingimuste korral võib juba juunikuu lõpus eemaldada meekorpusest või magasinist kärjed, mis on üle ½ kaanetatud. Nendest saame eriti väärtusliku tervisemee, sest suve esimesel poolel kogutud mesi sisaldab tunduvalt rohkem õietolmu, kui suve teisel poolel kogutud mesi ja on seetõttu väärtuslikum. Hoiduda tuleks aga kindlasti liiga varasest (kui mesi ei ole veel küps) meevõtmisest.

Keskmine: 4.7 (13 häält)

Suviseid töid mesilas - juuli

Juulis jätkuvad tööd meesaagi saamiseks. Eesti tingimustes lõpeb juulikuu keskpaiku enamiku heade meetaimede massiline õitsemine. Hea meesaagi tagamiseks tuleb nüüd otsida mesilatele kohti, kus meetaimed veel õitsevad. Juulikuus õitsevad meil sellised head meetaimed nagu valge mesikas, põdrakanep, pärn ja kuu lõpus hakkab õitsema ka kanarbik.

Kuna alati ei ole mesilate läheduses piisavalt õitsemas nimetatud meetaimi tuleb juba varakult planeerida mesilaste viimine meetaimede juurde. Kõige parem on viia mesilaspered korjekohtadesse juba enne peameekorje algust, sest siis on pered veel väiksemad ja nad taluvad ka paremini transporti. Pered peaks üldreeglina korjekohas olema umbes kaks nädalat enne vastava meetaime massilise õitsemise algust. See on vajalik sellepärast, et iga mesilasperede teise kohta paigutamisega kaasneb teatud hulga lennumesilaste kadu. Tavaliselt nõrgeneb uude kohta viidud pere lendlus (arvestatud väljalennanud ja tagasipöördunud mesilaste arvu järgi ühes ajaühikus) vähemalt kolmandiku võrra, aga mõnikord ka enam.

On tähele pandud, et meetaimede massilise õitsemise ajal ümberpaigutatud pered kaotavad üldreeglina rohkem mesilasi, kui taimede õitsemise algul ümberpaigutatud pered.Lennumesilaste arvukus taastub küll mõne päevaga, või halvemal juhul nädalaga, oleme siiski kaotanud teatud hulga toodangut.

Enne mesilaste uude kohta paigutamist on vaja saavutada kokkulepe maavaldajaga. Ja leppida kokku mesilaste paigutamise koha suhtes.Enne mesilaste viimist uude korjekohta on vaja anda ligikaudne hinnang ka meetaimedele (nende vanusele ja rohkusele). Kui arvestatakse saagiga põdrakanepilt tuleks arvestada sellega,et alates viiendast aastast, hakkab nende produktiivsus langema. Ka vanad kanarbikuväljad, eriti nõmmedel ei anna head saaki. Külvatud mesika puhul tavaliselt probleemi ei teki, kuid ei ole liiast hankida andmeid mesikapõllu väetamise kohta. Kui peremees mäletab , tuleks pärida ka seda, mitu aastat enne mesika külvi väetati põldu tugevate lämmastikväetiste kogustega ja millal ja millise normiga mulda lubjati. Kogutud informatsiooni põhjal langetatakse otsus rändegrupi suuruse kohta.Olgu siinkohal märgitud, et paremad tulemused saavutatakse väiksemate (kuni 12 peret) rändegruppide puhul. Väiksemate gruppide laialipaigutamisel võib nende vahekaugus olla 1,0-1,5 km. (kui korje on rikkalik, siis enamik mesilasi koguvad oma saagi kuni 0,5-0,7 km kauguselt tarudest).

Silmas tuleb pidada ka seda, et iga perega ei ole alati otstarbekas rännata. Parimaid tulemusi saavutatakse peredega, kus toimus emade vahetus juunikuus. Vanade (2aastaste) emadega perede produktiivsus võib ka heades korjetingimustes osutuda 10-20% väiksemaks, kui noorte emadega peredel. Eriti oluline on sellega arvestada kanarbikukorjel.Kanarbikukorjele ongi otstarbekam minna juuni algul formeeritud noorte emadega peredega, kes on arenenud juba piisavalt tugevaks.

Enne perede transporti (soovitatavalt 4-5 päeva varem) tuleb transporditavatest peredes eemaldada äärmised meega täidetud kärjed. Eriti ohtlik on jätta perede transpordi ajaks tarru vastülesehitatud ja meega täidetud kärgi. Need võivad transpordi ajal (kõrgenenud temperatuuril) puruneda ja halvemal juhul põhjustada pere hukkumise.Äravõetud kärgede asemele pannakse tühjad tumedamad kärjed, mis taluvad paremini tõukeid ja mõningast temperatuuri tõusu tarus. Kui pered valmistatakse ette mõned päevad varem , enne vedamist ja tarudes kasutatatakse raamivaheliiste ei ole oluline enam raamide täiendav kinnitamine. Kui aga ettevalmistamine toimub veole eelneval (või samal) päeval ja kärjetänavate katteks kasutatakse riiet või kilet, tuleb kärjeraamid tarus täiendavalt kinnitada, või nende vahele asetada spetsiaalsed eralduspulgad. See langeb ära ka siis, kui tarudes kasutatakse Hoffmani õlaga raami.

Transpordil tuleb tagada täiendav õhuvahetus, milleks suletakse lennuavad traatvõrguga ja kaetakse pesad pealt samuti traat- või mõne muu õhku hästi läbilaskva võrguga. Marli selleks ei sobi! Kui veokaugus ei ole väga suur (5-6km), piisab sellest, kui lennuava avatakse täies ulatuses ja kaetakse siis traatvõrguga. Transportida saab tarusid ka lahtiste ( täiesti avatud) lennuavadega, kuid siis peab pealelaadimine toimuma kiiresti ja ilma tõugete ja põrutusteta. Lahtiste lennuavadega transportimisel tuleb silmas pidada seda, et lennuavad oleks sõidu suunas. Mahalaadimine peab samuti toimuma kiiresti, mille järel lennuavad täielikult avatakse.Et vältida uues kohas mesilaste võimalikku massilist eksimist tuleb tarud paigutada võimalikult harvalt ja lennuavadega eri suundadesse. Kui uues kohas paigutada tarud liiga tihedalt (vahekaugusega 2-3 m) ja lennuavadega ühes suunas, selgub mõne päeva pärast, et mõned pered on muutunud väga tugevaks, samal ajal, kui teistes on lendlus peaegu täielikult lakanud.

Peale uude kohta viimist vaadatakse pered 2-3 päeva möödumisel läbi, pannakse tagasi enne rännet väljavõetud poolküpse meega täidetud raamid, asetatakse peale magasin (magasinid) korpustarudel aga korpus(ed). Järgmisel päeval , vahetult peale transporti ei ole soovitatav peresid läbi vaadata, sest mesilased võivad olla veel transpordist ja asukohavahetusest ärritunud.

Sõltuvalt meetaimede õitsemisest, algab meevõtmine tavaliselt juulikuu lõpupoole, (v.a.k anarbikule viidud pered) , kui kontrolltaru päevased juurdekasvud jäävad juba alla 0,5 kg .Kui mesilased tunnetavad korje lõppemist väheneb ka lendluse intensiivsus ja võib märgata (eriti noorte emadega perede juures) juba ka mõningast leskede ahistamist.

Meevõtmist alustatakse magasinidest või pealepandud meekorpustest. Kõigepealt võetakse välja meekärjed, mis on üle ½ kaanetatud. Vurritada on soovitatav eraldi heledad kärjed, sest need on vurritamisel tavaliselt õrnemad, ka on nendest saadav mesi tavaliselt heledam ja läbipaistvam. Väiksemate mesilate puhul on otstarbekas korraldada mee võtmine ja vurritamine nii, et väljavõetud kärjed saaks vurritatud n.n. tarusoojalt. See kehtib ka kanarbikumee kohta. Kord juba jahtunud mesi nõuab küllaltki pikaajalist ja oskuslikku eelsoojendamist, sest mesi on võrdlemisi suure soojamahutavusega aine.

Väljavurritatud mesi villitakse roostevabast, toiduplstmassist või klaasist nõudesse ja paigutatakse säilituskohtadesse. Säilituskohad peavad olema soovitatavalt jahedad(13-14 kraadi), kuivad , õhurikkad ja pimedad. Soovitatav on meenõud sulgeda õhukindlalt, et mesi ei imaks hoiuruumi õhust endasse ei liigset niiskust ega mitmesuguseid kõrvallõhnu. Eriti oluline on aga hoiuruumi temperatuur, sest mida kõrgem on hoiuruumi temperatuur, seda kiiremini mesi kaotab oma bioloogilise aktiivsuse. Meele ei mõju hästi ka hoidmine otseses päikesevalguses.

Keskmine: 4.8 (9 häält)

Suviseid töid mesilas - august

Augustis jätkub meevõtmine, sest mitte alati ei õnnestu kogu saagi kättesaamine ühe korraga. Samuti võib juulikuu lõpus ja ka augustis veel saada lehemett, mis on ilmtingimata vaja pesast enne mesilaste talvepesa korraldamist välja võtta. Problemaatilised on ka vähese meega või korje lõpul kaanetamata jäänud kärjed.

Vähese meega kärjed kaanetatakse lahti, piserdatakse üle sooja (leige) veega ja asetatakse vahelaua taha, kust mesilased need tühjaks kannavad. Sama moodi toimitakse ka kaanetamata meekärgedega. Augustis algab ka pesade koondamine. Kui ema oli peakorje ajaks paigutatud isolaatorisse (isoleeritud taru taskuossa), siis pesa koondamisel ja tumedate kärgede väljavahetamisel probleeme ei teki. Kui aga nimetatud võtet ei kasutatud, siis tuleb esmajoones tumedad talvepesaks kõlbmatud kärjed paigutada pesa ääre poole, et neid oleks peale noorte mesilaste koorumist võimalik pesast eemaldada. Heledamad haudmekärjed (milles on üles kasvatatud vähemalt kaks põlvkonda mesilasi) koondatakse pesa keskele, et neist hiljem moodustada talvepesa. Siin võib tekitada mõnikord probleeme mesilaste rohkus, kes peale pesade koondamist kobarduvad taru esiküljele või lennulaua alla. Tegemist on sellega, et vanad lennumesilased, kes ei ole veel välja langenud tekitavad näiliselt mesilaste ülekülluse, kuid mõne aja möödudes olukord normaliseerub.

Augustis tuleb jälgida eriti tähelepanelikult mesilaspere tervislikku seisundit, sest meekorje ajal ei saa tavaliselt keemiliste vahenditega ravida ei haigusi, ega tõrjuda parasiite.

Pesast väljavõetud kärjed tuleb sorteerida ja paigutada eraldi tumedad, sulatamisele minevad kärjed, vähese meega kärjed, suiraga kärjed ja pooleldi ülesehitamata kärjed. Eriti hoolikas tuleb olla sulatamisele minevate kärgedega, millest mesi on äsja välja vurritatud. Kui need paigutada tihedalt külg-külje kõrvale või veelgi hullem, laduda lapiti üksteise peale virna, siis leiame juba septembris sealt vahakoi kasvanduse. Ebameeldivuste vältimiseks võib väiksemates mesilates väljavurritatud kärjed anda mesilastele puhastamiseks, kuid seda tuleb teha tarusiseselt. Väljavurritatud ja mesilastele puhastamiseks antud kärgi ei tohi mitte mingil juhul paigutada mesilasse mõne põõsa alla lahtiselt, sest sellega kutsume esile massilise röövimise mesilas, mis omakorda võib lõppeda isegi mõne pere hävinguga.

Kui ei ole võimalik lasta mesilastel kärgi puhastada, tuleb püüda kärjed paigutada kastidesse, mitte väiksemate vahedega, kui tarus ja kasutada vahakoi eemalepeletamiseks mõnda koile ebameeldivat keemilist vahendit, näiteks 80%-list äädikat. Kärjekasti paigutatud kange äädikaga niisutatud tampoon või salvrätik, peletab koid eemale, eriti siis, kui veel kastid katta polüetüleenkilega . Ületalve säilitatavad kärjed paigutatakse samuti kappidesse või kastidesse ikka samasuguse vahega nagu nad olid tarus, kuid enne hoiule panekut on otstarbekas raamiliistud puhastada taruvaigust ja vahast. Suirakärjed tuleb üle puistata tuhksuhkruga , et vältida hallituse teket. Töö on tulemuslikum, kui tuhksuhkru puistamiseks kasutada peent (1x1 mm silmaga) sõela. Vahakoi tõrjeks tuleb samuti kasutada kanget äädikat. Kappides kärgede säilitamisel on koide tõrjumiseks üsna tõhusaks vahendiks ka tõmbetuul, mida koid ei näi armastavat.

Augustis, kui korje on praktiliselt lõppenud, kipuvad mesilased üksteist röövima. Kui mõni pere on nõrgem,võib see hõlpsasti langeda röövimise ohvriks. Selle vältimiseks tuleb tarude lennuavad kitsendada, arvestusega 1cm iga pesas oleva kärje kohta. Mõnikord ei aita sellestki ja kui röövimine muutub massiliseks, tuleb röövitava taru lennuava sulgeda ja taru viia pimedasse ja jahedasse ruumi. Selle puudusel piisab ka sellest, kui taru viia 40-50 meetrit eemale varjulisse kohta. Tagatud peab olema pesa ventilatsioon. Õhtu saabumisel ja lendluse lakkamisel tuleb taru oma kohale tagasi paigutada ja lennuava avada. Järgmisel hommikul, enne lendluse algust tuleb uuesti taru lennuava sulgeda ja taru viia oma alalisest asukohast eemale. Paari päeva pärast võib taru oma kohale tagasi paigutada, lennuava avada ainult minimaalselt ( läbi pääseb korraga ainult 1-2 mesilast) ja jälgida, kas vargad pöörduvad uuesti tagasi. Kui taru lennuava ümber hakkavad tiirutama väljasirutatud tagajalgadega mesilased, kes kohe ei lasku lennulauale, on tõenäoliselt tegemist varastega, kes üritavad tarru pääseda. Nende eemalepeletamiseks võib kasutada selleks spetsiaalselt valmistatud vahendit, mida müüakse mesinduskauplustes. Massilise ründe korral tuleb eespoolkirjeldatud menetlust korrata ja taru oma asukohalt ära viia.

Augusti lõpuks peab pesa olema enam-vähem koondatud ja võib alustada söötmisega. Meeldetuletuseks niipalju, et juurdeantavat sööta tuleb arvestada suhkruna, mitte siirupina!

Keskmine: 5 (7 häält)

Sügistöid mesilas - september

Septembris jätkub mesilasperede söötmine ja vajadusel ka talvepesade koondamine. Talvepesade korrastamisel tuleb jälgida hoolikalt eriti seda, kus paiknevad viimased haudmekärjed. On tõenäone, et seal kus oli viimane haue, moodustub ka talikobar.

Määravaks võib olla veel lennuava asukoht, sest tavaliselt tekib talvekobar enam-vähem lennuava kohale, kus on rohkem õhku. Talvepesade korrastamisel ja mesilaste täiendussöötmisel oleks otstarbekas jälgida seda, et talvesöödaks jäetud naturaalse meega kärjed asetseksid rohkem pesa ääre pool ja suhkrusöödaga kärjed enam pesa keskel.

Selline sööda paigutus on põhjendatud sellega, et suhkrusööt, mis jääb enam pesa keskele, jätab vähem seedejätteid, mistõttu mesilased on talve harjal (jaanuaris-veebruaris) rahulikumad, seevastu kevadepoole, kui algab haudme üleskasvatamine on vajalik täisväärtuslik sööt ( mesi, mis sisaldab teatud koguses ka õietolmu).

Pikaajalised kogemused on näidanud, et pere areneb kevadel jõudsalt ja annab korraliku saagi, kui talvesõõda kogusest on umbes pool naturaalne mesi ja teine pool suhkrusööt. On otstarbekohane lõpetada mesilaste täiendussöötmine septembri esimesel dekaadil, halvemal juhul septembrikuu keskpaigaks. Probleemiks on muidugi nende perede söötmine, kes olid kanarbikukorjel. Nende perede hilise söötmise vältimiseks , võib tugevamini sööta teisi peresid ja sealt võtta vajadusel mõned söödakärjed.

Septembris, kui peredes on juba vähe hauet tuleb kontrollida ka haudme nakatumist varroalestaga. Selleks tuleb mõne haudmekärje alumisest osast kärjekahvliga lahti kaanetada 10-20 haudmekannu ja teha selle põhjal kindlaks varroalesta olemasolu. (vaadata tuleb ka kärjekannu põhja, kust me vastsed eemaldasime!) Lesta esinemise korral tuleb hakata tegema ettevalmistusi nende tõrjeks. Ei ole ülearune meelde tuletada, et parimaid tulemusi lestade tõrjel on saavutatud ikka siis, kui on haudmevaba periood, või on hauet pesas minimaalselt.

Septembris tuleb üle vaadata ka pesa katteks kasutatav soojustusmaterjal, riisuda mesila maaala puhtaks vanast kulust ja puulehtedest, millega väldime hiirte ligimeelitamist. Üle tuleb vaadata ka taru alused ja hiirte rohkuse korral paigutada tarude alla 50 mm diameetriga drenaazitorud, mille sisse on asetatud mürkhõrgutised. Lahtiselt paigutatud mürkhõrgutised on eluohtlikud väiksematele koduloomadele ja lindudele!

Kuu teisel poolel võib veelkord heita pilgu tarudesse, et veenduda vajaliku koguse talvesööda olemasolus ja pesa otstarbekas koondamises. Septembri teisel poolel on veel võimalik vajadusel mõnede söödakärgede ümberpaigutamine, liigsete,mesilastest katmata või täiesti tühjade kärgede eemaldamine jne.

Keskmine: 4.8 (12 häält)

Sügistöid mesilas - oktoober

Oktoobris võib teha varroalesta tõrjet. Nüüd on haue juba (üldjuhtudel) koorunud ja varroalestad kõik hõlpsamini tabatavad. Kuna igal mesinikul on välja kujunenud omad võtted lesta tõrjumisel, piirdume ainult sellega, et kasutada tuleb ainult lubatud tõrjevahendeid ja juhendis ettenähtud hulgas või kontsentratsioonis.

Vahendite muretsemisel tuleb kindlasti pöörata tähelepanu sellele, kui kaua on tootja poolt vahendit lubatud kasutada. Samuti tuleb kinni pidada juhendis ettenähtud kasutustähtaegadest.

Oktoobris tuleb kitsendada tarude lennuavad ja võtta tarvitusele abinõud vältimaks hiirte pääsemist tarru. Pesadele pannakse peale talvekatted. Talvekatteks ei soovitata kasutada vanu riideid, ajalehti ega muud säärast materjali, mis lasevad õhku halvasti läbi.

Lamavtarudes võib külgmati paigutada selliselt, et mati ja vahelaua vahele jääks 2-3 cm ruum. See soodustab õhu liikumist ja seega ka niiskuse eemaldamist pesast. Küljemattide alla taru põhjale asetatakse paar raamivaheliistu ja 2-3 vaheliistu püstiasendis vastu vahelauda, et tagada sealtkaudu õhu liikumine.

Tuletame siinkohal veelkord meelde, et lennuavade kitsendamisel tuleb arvestada sellega, et iga pesas oleva raami kohta on optimaalne jätta lennuava avatuks 0,5-1,0 cm. Meeldetuletuseks veel niipalju, et lennuaugu suurust ei ole otstarbekohane kogu talvitumisperioodi jooksul muuta. Eriti ohtlik on lennuava kitsendamine talvel, kui mesilastel on sügav talverahu. Muutused õhu liikumises võivad mesilaspere talvitumist häirida ja tuua kaasa ebasoovitavaid tagajärgi.

Oktoobris tuleb veelkord üle vaadata ja vajadusel sorteerida pesast väljavõetud kärjed, ning ületalve hoitavatel kärjeraamidel puhastada liistud taruvaigust ja vahast. Alustada võib ka vaha sulatamisega. On soovitatav sulatada eraldi kärjekaanetis, siis heledad, defektidega kärjed ja siis tumedad, mitmeid kordi haudme all olnud kärjed.

Sellise eraldi sulatamise mõte seisneb selles, et tumedad ja pikka aega (kuni 2 aastat) kasutusel olnud kärjed sisaldavad haudmekesti, suira ja ka rohkem taruvaiku, mistõttu neid tuleb mõnevõrra teistmoodi töödelda, kui heledaid kärgi.

Kaanetisevaha eraldi sulatamine on vajalik sellepärast, et üleminekul mahemesindusele on lubatud kaanetisest saadud vaha kasutada mahemesinduses kärjepõhjade valmistamiseks.

Kuigi põhjapanevad leiutised ja avastused mesinduses jäävad suuremas enamuses XIX sajandisse ( raamtaru, mesilaskäik, meevurr, kärjepõhi jne) ei ole tänapäevani suudetud välja töötada head ja efektiivset kärgedest vaha sulatamise moodust, eriti väiksemate mesilate jaoks. Seetõttu on ka vaha sulatamise ja sulatusjärgse töötlemise meetodeid praktiliselt sama palju kui on mesinikke.

Igal mesinikul on oma "parim" moodus vaha sulatamiseks, mistõttu siinkohal ei ole otstarbekohane nendel peatuda. Üks soovitus võiks küll olla kõigile mesinikele - leotage mõned päevad tumedaid kärgi enne sulatamist vihma- või lumevees! Vaha eraldub kergemini ja ka saadud vaha väljanägemine on parem.

Keskmine: 4.8 (10 häält)

Sügistöid mesilas - november

Novembris jätkub vaha sulatamine, kui seda ei jõutud ära teha oktoobris. Ei tohi aga unustada, et vanarahvas kutsus novembrit talvekuuks. On aeg teha viimased ettevalmistused mesilaste talvitumiseks.

Kontrollida tuleb välispidiselt, kas kusagil mõne taru juures ei ole märgata närimisest tekkinud puupuru, pesakattest pudenenud õlgi, vatti vms. Kui seda märkame, tuleb tarul ettevaatlikult eemaldada katus ja veenduda, ega sinna ei ole mitte tunginud hiired.

Tavaliselt asuvad hiired elama just pesakattesse, millest nad endale ka mugava pesa ehitavad. Mesilastel käivad nad külas ainult siis, kui tekib nälg või janu. Põhiliseks toiduks hiirtele on tarus suir, kuid nad ei põlga ära ka surnud mesilasi.

Janu kustutavad hiired peamiselt külmal ajal kärjekaanetisele tekkinud kondensveega, selle puudumisel aga limpsivad kaanetamata mett või suhkrusööta.

Kui hiired on tarus, tuleb nad sealt kinni püüda. Tuleb meeles pidada seda, et tavaliselt on ühes tarus hiiri kaks, harva rohkem. Väga harva kohtab tarus üksikut hiirt. Kõige parem on muidugi vältida hiirte sattumist tarru, kuid kui see on ikkagi juhtunud, tuleb nad (hiired) tarust eemaldada. Selleks võib kasutada tavalist hiirelõksu, mis söödastatakse lihasöödaga.

Peale õietolmu ja mee söömist vajab hiir ka loomset valku, mistõttu vorsti või praetud lihatükikesega võime saada soovitud tulemuse juba vähem kui ööpäevaga. Head efekti võib saada ka kauplustes saadaoleva n.n. "hiireliimiga". Nimetatud liimiga tehakse vineeri või papitükile umbes 15 cm diameetriga ring, mille keskele asetatakse liha- või vorstitükike. Meetod ei ole küll eetiline, kuid selle eest tõhus.

Mürkhõrgutisi taru siseselt kasutada ei ole soovitatav, sest mürgituse saanud hiir võib pugeda raamide alla, kust me ei saa teda enne kevadet eemaldada.

Novembris-detsembris hakkab ka tihastel ja teistel väikestel lindudel toitu nappima. Tihased tulevad taru juurde, kuulevad tarust mesilaste tasast suminat ja koputavad lennuava juures niikaua, kui mõni mesilane tuleb välja.

Madala temperatuuri tõttu mesilane kangestub ja on tihasele kergeks saagiks. "Õppinud" tihased võtavad korraga ette mitu taru. Koputab ühele, siis teisele, siis kolmandale jne..., pöördub siis esimese juurde tagasi ja hakkab maiustama.

Tavaliselt ei ole tihaseid üks, vaid neid võib olla mitu, isegi kümneid. Isenesest mõne mesilase söömisega tihane ju väga suurt kahju ei tekita, kuid pidev mesilaste talverahu häirimine võib viia pere hukkumiseni.

Tihaste ründe vältimiseks tuleb novembris tarude lennulauad (kui on sellised lennulauad) pöörata talveasendisse. Siinkohal peab aga kohe märkima, et tihti see abinõu tihaste vastu ei aita.

Kindlam on taru esiseinad varjata kuuseokstega, eterniitplaadiga, laudadest kilbiga või riputada katuselt alla maaniulatuv võrk. Võrk peab olema taru esiseinast vähemalt 10 cm kaugusel.

Eriti hoolikad peavad olema need mesinikud, kes on viimasel ajal endale muretsenud vahtpolüstiroolist tarud. Nende tarude puhul tuleb tihaste eest kaitsta mitte ainult taru esisein, vaid kõik neli seina, sest tihased võivad teha augu hoopis pehmesse tagaseina ja käia seal maiustamas.

Perede talvitumist häirib suurel määral ka tuul. Enamik mesilaid on paigutatud küll varjatud kohtadesse, kuid on ka mesilaid, mis paiknevad tuultele avatud kohtades. Tuulistes kohtades tuleb tarud kaitsta valdavate tuulte eest laudadest kilbi, eterniitplaadi, tõrvapapi või mõne muu sarnase materjaliga, mille saame paigutada kaitseks taru tuulepoolsesse külge.

Keskmine: 4.8 (12 häält)

Talviseid töid mesilas - detsember

Detsembris valitseb mesilas talverahu. Ei ole muidugi liiast, kui mesinik käib ja heidab pilgu talvituvale mesilale ka talvekuudel.

Võib olla vajab tuulekaitse kohendamist; võib olla, et tihaste tõrjeks riputatud võrk on maha vajunud; võib olla, et tugev tuul on viinud mõnelt tarult katuse; võib olla, et näeme lumel surnud mesilasi või mõne taru lennuavast paistmas pesakatte tükikesi.

Südamerahustuseks võib kaasa võtta ka kummivooliku, mille abil saab lennuava kaudu mesilasperet kuulatleda.

Hästitalvituva pere sumin on ka läbi vooliku vaevukuuldav ja ühtlane. Noortele mesinikele, kellel veel ei ole piisavat voolikuga kuulamise kogemust, on soovitatav vooliku otsa mitte väga tugevasti või sügavale kõrva torgata, sest sellisel juhul võib ka tühjas tarus "talvituvale" perele anda positiivse hinnangu.

Detsembris algavad ka n.n. tubased tööd. Raamid, millest vaha on välja sulatatud, vajavad ülevaatamist ja uuesti traatimist. Samuti tuleb juurde valmistada uusi raame. Praktilistele kogemustele tuginedes võib öelda, et 7 mm - paksuste otsaliistudega raamidel on enamikul otsaliistud juba sedavõrd kooldunud, et nad on muutunud kasutamiskõlbmatuks (kärjetamisel tuleb kärjepõhja lühemaks lõigata, kooldumise tõttu ületab raami otsaliistu ja taru seinavaheline kaugus "mesilaskäigu" kriitilised piirid (mesilaskäiguks nimetatakse vahemikku 5-9 mm. See on vahemik, mida mesilased tavaliselt kinni ei ehita ja selle avastas L.Langstroth 1851. aastal. 5 mm-st väiksemad vahed täidab mesilane taruvaiguga ja suuremasse - üle 9 mm, ehitab kärje). Kauem kestavad raamid, mille otsaliistu paksuseks on 9 mm.

Vana kärjetraat on soovitatav eemaldada ja asendada uuega. Vana kärjetraadi külge võib jääda vaha, mis hakkab hiljem segama raamide elektriga kärjestamist. Samuti võib traat olla oksüdeerunud, mis samuti ei võimalda raamide kvaliteetset kärjestamist.

Tihti kurdavad mesinikud kärgede purunemise üle mee vurritamisel. Tasuks mõelda, kas selle põhjus ei ole mitte raamide ebaõige taatimine ja traadi mitteküllaldane pingutamine. Teistkordselt kasutussemineva raami puhul ei saa enam suurt midagi muuta (v.a. ehk mõnevõrra jämedama traadi kasutamine), kuid uute raamide traatimisel peame silmas pidama, et raami pikkus, traatide vahekaugus ja traadi jämedus (läbimõõt) oleksid omavahel kooskõlas.

Näiteks, kui kasutame eesti taru raami (400x250 mm) traatimiseks 0,2 mm traati, ei tohiks rõhtsal traatimisel traatide vahekaugus olla üle 50 mm, seega vajame vähemalt viis rida traati. Kui aga kasutame 0,3 mm läbimõõduga traati, võib traatide vahekaugus olla 60-61 mm, seega raami kohta 4 traati.

Olgu siinkohal öeldud, et peenem (0,2 mm) traat sulab paremini kärjepõhja sisse ega kutsu esile vööte haudmeväljas. Jämedama traadi kasutamisel mesilased ehitavad küll traadi kohale kärje, kuid ema ei taha nendesse kärjekannudesse muneda, mistõttu ilusast ühtlasest haudmeväljast jooksevad läbi rõhtsad, tühjade kannude read.

Raamide vertikaalsel traatimisel võib traatide vahe olla suurem (0,2 mm traadi korral 68 mm ehk kuus traati ja 0,3 mm traadi korral 85 mm ehk 5 traati). Vertikaalse traatimise korral saadakse kärjele parem toes ja nad on vastupidavamad. Samal ajal on vertkaalne traatimine tülikam ja traadi pingutamine keerukam.

Tähelepanu tuleks juhtida veel raamiliistudesse puuritavate aukude läbimõõdule. Ei ole soovitatav raamiliistudesse aukude puurimiseks kasutada üle 1,5 mm diameetriga puuri, eriti vertikaalse traatimise korral. Suurema läbimõõduga aukude korral anname vahakoile ideaalsed kohad munemiseks.

Keskmine: 4.6 (14 häält)

Mesindusprogrammi raames välja antud trükised

Seda kannet ei ole veel hinnatud

Priit Pihliku kursus "Mesila majandamine"

Kursuse "Mesila majandamine" koostajaks on Eesti Maaülikooli lektor Priit Pihlik, kursuse õppematerjalid on avaldatud e-Őppe Arenduskeskuse lehel CC BY-NC-ND 3.0 litsentsi alusel.

Kursuse eesmärgiks on anda ülevaade mesindusest kui majandusharust, mesilaste bioloogiast, mesila rajamisest ja selle majandamisest ning korpustarude kasutamist. Kursuse läbinud saavad teoreetilised teadmised mesindusest ning on võimelised neid teadmisi praktikas ellu viima.

Kursus on mõeldud õppijatele kes on juba mingil määral mesindusega kokku puutunud ja soovivad end selles osas täiendada.

Õppematerjalid (pdf-formaadis):


Keskmine: 4.9 (7 häält)