Varroatoos

Varroatoosi-teemalised uuringud

Keskmine: 4 (3 häält)

Eesti tingimustesse sobiv varroatoositõrje alane kontseptsioon (K. Toomemaa, detsember 2006)

Kokkuvõte varroatoositõrje alase rakendusuuringu tulemustest Lääne-Virumaa tingimustes
Koostas Kalle Toomemaa, detsember 2006.a.
Käesolev mesindustehnoloogiline uuring ja arendustöö toimus Eesti Mesindusprogrammi raames, mida toetab Euroopa Liit

Sissejuhatus

Esmakordselt korjas varroalesti keskmise india mesilaste Apis cerana kehadelt Jaava saarel entomoloog Edvard Jakobson ja üksikasjalikult kirjeldas neid A. Oudemans 1904.a. Seejärel puuduvad kirjanduses pikka aega andmed sellest parasiidist ja alles 1951.a. kirjeldab K. Günther emas-ja isaslestade deitonümfe. Varroa jacobsoni on olnud Apis cerana ohutu parasiit. Nad on pikka aega koos eksisteerinud ja A. cerana suudab hoida lestade arvukuse piirides, kus see vähe kahjustab hauet ja peret tervikuna. Selleks haaravad nad ülalõugadega lesti ja viskavad pesast välja, samuti kaanetavad lahti ja eemaldavad parasiitidest rohkesti tabandunud haudme.

On arvatud, et varroatoos kui meemesilase haigus tekkis pärast seda, kui Kagu-Aasia maadesse hakati sisse viima lääne mesilast Apis mellifera´t kui suuremat ja produktiivsemat. Parasiit leidis niisiis uuel mesilaseliigil uue „õkoloogilise nishi” ja levis peagi üle kogu maailma. Viimasel ajal on aga leitud, et Varroa jacobsoni parasiteerib ainult Apis cerana´l ja ei lähe üle Apis mellifera´le. Viimasel parasiteerib teine lestaliik, mis on geneetiliselt erinev V. jacobsoni´st ja millele on antud nimeks Varroa destructor. Viimasel on avastatud kuus haplotüüpi ja nendest vaid kaks on leitud A. mellifera´l ning üks nendest – Korea.-Vene tüüp on nüüd kogu maailmas kõige tavalisem ja laialt levinud (Anderson, Trueman, 2000).

Varroalestade arvukuse ligikaudseks määramiseks peres kasutatakse raamide alla paigutatavaid võrkaluseid (võrkpõhjasid). Loendatakse ühe nädala jooksul mahakukkunud ja loomulikku surma surnud lestade hulk ja sellest leitakse ühes päevas langenud lestade hulk. See korrutatakse 120-ga ja saadakse ligikaudne lestade hulk kogu peres, seda arvestusega, et ligi pooltes pesakärgedes paikneb haue. Nii on juba suvel lihtne prognoosida, kui suur saab olema lestade arvukus sügisel, kuna keskmiselt iga kuuga lestade arvukus peres kahekordistub. Kui näiteks mai lõpus kukub 2 lesta päevas või juuni keskel 3 lesta päevas, siis tuleb raviga alustada juba augusti algul, kohe pärast meevõtmist. Seda sellepärast, et kui 3 lesta kukub päevas, siis on peres 360 lesta ja augusti keskel juba 1500.

Lühiülevaade varroatoosi tõrjevahenditest - ja meetoditest

Varroatoosi tõrjemeetoditest on seni parimat edu saavutatud keemiliste vahenditega. Sünteetiliste keemiliste preparaatide puuduseks on see, et nad jätavad jääke meesse ja vahasse.
Apistani (tau-fluvalinaat) efektiivsuseks on märgitud kuni 99% (Calderone,1999), praktikas võiks arvestada tagasihoidlikumalt – 90-95%. Gabon PA 92 (achinathrin) efektiivsus on osutunud samaks: 91,7-99,6% (Balźekas, 2003).

Fumisani (püretroid fluvalinaadi alusel, kasutatakse 1 puuplaat 8 kärje kohta) efektiivsuseks märgitakse 25 ööpäevase ekspositsiooni korral haudmega peredel ja 3 ööpäevase ekspositsiooniga haudmeta peredel – kuni 100% (Voronkov, 1999). Apifit´i (puust plaadid, sisaldavad fluvalinaati ja tümooli) efektiivsuseks pakutakse kuni 99,74%, bivar´il aga kuni 99,33% (Solovjova, 1999).

Perizin (0,032% vesisuspensioon kumafossi baasil), mida tilgutatakse sügisel haudmevabal ajal mesilastega tihedalt asustatud kärjetänavatesse 10 ml kaks korda 48-tunnise intrervalliga – selle efektiivsuseks peetakse kuni 98% (Grobov et al, 1991). Apiprotekt´i (0,64% kumafoss)), mida pritsitakse süstlaga kärjetänavatesse 50 ml pere kohta, efektiivsuseks on peetud 89% (Radul et al, 2004).

Bipiin´i (12,5% amitrazi emulsioon), mida samuti tilgutatakse sügisel kärjetänavatesse 10 ml kaks korda intervalliga 1-7 päeva, efektiivsuseks on leitud kuni 99% (Solovjova, 2001), apitak´il (amitrazi emulsioon koos nõmm-liivatee eeterliku õliga) samuti 98-99% (Sohlikov, Ignatjeva, 2006). Nagu näeme, on sünteetiliste preparaatide efektiivsus küllalt kõrge, mis võimaldab neid kasutada üks kord aastas, enamasti sügisel pärast haudmetegevuse lõppemist.

Mesindussaadusi tunduvalt vähem või praktiliselt mitte saastavateks tõrjevahenditeks on osutunud looduslähedased ained – orgaanilised happed ja tümool. Sipelghappe geeli pakettide (preparaat „Muravinka”, 30 ml paketis) efektiivsuseks tuuakse 75%, kuid märgitakse, et ta mõjub 78% efektiivsusega ka akarapidoosile (Solovjova, 2001). Märgitakse ka madalamat efektiivsust – kõigest 51% (Calderone,1999) ja kõrgemat, isegi kuni 95-97%. Niisugune efektiivsus on saavutatud 7-päevase ekspositsiooniga, mil hape aurustus 7-10g /ööpäevas (Imdorf et al, 1996).

Sipelghappe padjad Formic Acid Mite-Away (250 ml 65%-hapet ühes padjas ja see taru kohta) efektiivsuseks märgitakse 92,8% (Nasr et al, 2001) Erinevate happepatjade kasutamisel tuleb arvestada happe kontsentatsiooni: 1,5 ml 85% hapet on ekvivalentne 2 ml 60% happega. Tõrje teostatakse augusti algul kohe pärast meevõtmist, mil välistemperatuur on 12-25°C. Teostatakse kas šokiteraapiana, mil mõne päeva jooksul aurutatakse 20-20g/ööpäevas, või pikema aja jooksul 10 g/ööpäevas.

Piimhape on andnud ühekordsel pritsimisel haudmevabal perioodil efektiivsuseks kuni 80%, kuid haudme esinemisel pesas vaid 20-40%. Lestapopulatsiooni talutaval tasemel hoidmiseks vajatakse neljakordset pritsimist aastas (Imdorf et al, 1996). Pritsitakse varakevadel või hilissügisel 5-18 ml 15%-hapet igale kärjeküljele, s.o. kuni mesilaste märgumiseni. Taanis on saadud haudmevabal perioodil 3-kordse pritsimise efektiivsuseks 95% ja rohkem. Seni pole täheldatud resistentsuse teket lestadel piimhappe suhtes (Brodsgaard, Hansen, 2005).

Oblikhape pritsituna haudmevabal ajal 3%-lise vesilahusena üks kord doosis 3-4 ml mesilastega kaetud kärjeküljele on andnud efektiivsuseks 98%, haudmega perioodil aga 30-40% (Imdorf et al, 1996). On katsetatud oblikhappe 5%-lise suhkrulahuse 1:1 tilgutamist 5 ml mesilastega kaetud kärjetänava kohta ja saadud 3-kordsel tilgutamisel efektiks 95% (Mutinelli et al, 1997). Sama efekt on saadud 3,5%-oblikhappe suhkrulahuse kahekordsel tilgutamisel doosis 5 ml kärje külje kohta (Bahreini, 2003).

Üldiselt soovitatakse tilgutada sügisel haudmevabal ajal 3,5% oblikhappe suhkrulahust 1:1 5-6 ml mesilastest hõivatud kärjetänava kohta. Suhkru osatähtsus lahuses ei ole selge, kuid on leitud, et madalam suhkru sisaldus lahuses tõstab mesilaste taluvust, kuid vähendab efektiivsust. Märgitakse ka, et talvekaod võivad pärast protseduuri suuremad olla (Charriére, Imdorf, 2002). On leitud ka, et kui 3,5% oblikhappe suhkrulahus andis tilgutamisel efektiivsuseks 89,4%, siis 2,8%-lahus vaid 55,5% (Nasr et al, 2001).

On kasutatud veel pulbrilise oblikhappe kuumutamisel tekkiva auru tarru juhtimist doosis 1,4-2,8g/pere kohta ja saadud sügisel tulemuseks 95% efektiivsus (Radetzki, Bärmann, 2001). Kasutades spetsiaalset aurutit „Varrox-Vaporizer”, milles aurustati 1-1,5g oblikhapet taru kohta 6-8 minuti jooksul, saadi tulemuseks 81,6% (Kristiansen, 2003). Ka meie oma uurimuses, kus aurutasime katseperesid tarus ja spetsiaalses hermeetiliselt suletud kastis (doosis 3g/pere kohta), saime mõlema variandi efektiivsuseks keskmiselt 86% (Toomemaa, Martin, 2003). Oblikhape ei ole seni veel paljudes maailma maades lubatud kasutada tema toksilisuse tõttu, kuid uurimused on näidanud, et tema nõuetekohasel kasutamisel ei saasta ta mesindusprodukte (Rademacher, Imdorf, 2004).

Tümoolipulbri efektiivsuseks on toodud 70% (Calderone, 1999), aga ka keskmiselt 96,77%. Viimasel juhul puistati haudmevabal perioodil neli korda 0,5g tümooli igale mesilaste poolt kaetud kärjeraamile 2-päevase intervalliga (Chiesa, 1991). Sama tulemus on saadud seguga, mis koosnes tümoolist (75%), eukalüptiõlist (18%), mentoolist (3,5%) ja kamprist (3,5%). Seda manustati 17g pere kohta ja see andis efektiivsuseks 96,7% (Calderone, Spivak, 1995).

Preparaat Apilife-VAR (76% tümooli, lisaks eukalüptiõli, mentool, kamper) on andnud doosis 20g pere kohta ekspositsiooniajaga 3-4 nädalat kuni 96% efektiivsuse. Tavaline efekt oli 90-95% ja efektiivsus erines tugevasti erinevate perede vahel (Imdorf et al,1996). On märgitud ka Apilife-VAR´i oluliselt madalamat efektiivsust – vaid 63% ja seda, et ta vähendas oluliselt haudme hulka peres (Ellis et al, 2001).

Sageli on soovitatud eemaldada regulaarselt mesilasperest lesehauet koos seal sisalduvate lestadega. Raamid lesekärgedega paigutatakse haudmeala keskele, sest seal paikneb rohkem varroalesti. Taani uurijate andmetel vähendab see lestade arvukust peredes 3-4 korda võrreldes peredega, kellel seda ei teostatud (Jurgensen, 2005). Loomulikult on suure hulga leskede üleskasvatamiseks kulutatud mesi mesilaspere toodangu seisukohast kaotatud mesi.

Oma kogemustest võin juurde lisada, et rohke lesehaue peres on sobiv pinnas lubihaudme puhkemiseks või pärast tema mahasurumist taaspuhkemiseks, kuna ta on sellele haigusele väga vastuvõtlik. Veel on katsetatud ja soovitatud taru põhjale asetatavaid võrkaluseid, mis väldivad mahakukkunud elavate lestade tagasironimist mesilastele. Võrkaluste efektiivsus on osutunud ebaoluliseks, see vähendab lestade hulka vaid 14,9% (Ellis et al, 2001).

Mesilaste kuumutamine termokambris temperatuuril 46-48°C 12-15 minuti jooksul on andnus efektiivsuseks 85-95% (Komissar, 1985; Akimov et al, 1988). On teatatud ka selle protseduuri tunduvalt madalamast efektiivsusest – vaid 23% (Hoppe, Ritter, 1986). Samas on leitud, et mesilasi võib lestadest peaaegu täielikult vabastada hoides neid 48 tundi 40°C temperatuuri juures (Harbo, 2000). On soovitatud ka hävitada lestad kaanetatud haudme sees, hoides kaanetatud haudme kärgi 40°C temperatuuril 24 tundi või 42°C temperatuuril 6 tundi (Le Conte et al, 1990).

Praktikas teostatakse see varroatoosiravi tööstuslikult toodetavates termostaatilistes kastides. Kaanetatud haudmeraame hoitakse seal 3-4 tundi temperatuuril 44°C. Kuumutamiseks võetakse mesilasteta haudmekärjed, milles on vähemalt 75% hauet kaanetatud, sest avashaue kuumutamisel hukkub. Niisugune kuumutamine hävitab praktiliselt kõik haudme sees olevad lestad, kuid teistel pesakärgedel ja mesilastel olevad lestad jäävad muidugi alles. Haudme kuumutamise meetod ja samuti mesilaste kuumutamise meetod termokambris on aga väga töömahukas, kurnab tugevasti mesilasi ja tekitab neile tugevat stressi.

On katsetatud inertseid pulbreid, millega on pulberdatud kärgedel olevaid mesilasi. Parimaid tulemusi andis tuhksuhkur (92,9%) ja talgipulber (84%). Maisitärklise efekt oli 62%, küpsetussoodal 40%, peensuhkrul 37% ja nisujahul 20% (Macedo et al, 2002). On märgitud ka tuhksuhkru madalamat efektiivsust: pulberdades mesilasi spetsiaalses kastis 225g pere kohta saadi vaid 76,7% efekt (Aliano, Ellis, 2005). Perede pulberdamine doosis 10-20g/pere kohta ei mõju negatiivselt mesilaste ja kaanetatud haudme hulgale (Fakhimzadeh, 2001).

On katsetatud mitmeid ravimtaimi, kuid enamasti on nende efektiivsus välitingimustes osutunud palju madalamaks kui laboritingimustes. Tsitruseõli efektiivsus oli laboritingimustes 72,8%, kuid mesilatingimustes vaid 7,9% (Elzen et al, 2000). Entusiastid on soovitanud pulberdada mesilasi kuuse- või männiokkajahuga (Latõnin, 1993; Chinakajev, 2005). Kahekordse kevadise pulberdamise efekt doosis 50g pere kohta pidavat olema kuni 90%. Olen seda ise katsetanud (1994), pulberdades mesilasi paksult okkajahuga, kuid kaks päeva hiljem oli tulemus äärmiselt madal.

Sageli on soovitatud asetada tarude pesalaele sookailu (Ledum palustre) varsi ja lehti ja neid sageli vahetada. Kuid efektiivsus on tavaliselt küllalt väike, kuna sookail ei tapa, vaid uimastab lesti. Minu kunagi teostatud katses paiknesid varroalestad ilma mesilasteta Petri tassil koos sookailu lehtedega ja ilma sookailuta. Koos sookailuga olnud lestad elasid kauem kui vaid tühjal Petri tassil paiknenud lestad. See on mõistetav – nad olid passiivsemad kui teised ja suutsid kauem nälgimist taluda.

On soovitatud visata suitsikusse hõõguvatele sütele peotäis soolikarohu (Tanacetum vulgare) kuivatatud õisi ja suitsutada peresid soolikarohu suitsuga. Efekt pidavat olema sama hea kui bipiinil (Kulikov, 2005). 2005.a. sügisel katsetasin nii puurides kui tarudes ja keskmine efekt oli puurides 54,9% ja tarudes vaid 8,1%, samas efektiivsus eri perede vahel varieerus väga tugevasti.

Üheks loodusliku ravi suunaks on taimekeediste sissesöötmine koos suhkrulahusega. Keedise valmistamiseks võetakse 500g peenestatud taimeosi, valatakse peale 10 l keeva vett ja hoitakse suletuna 2 ööpäeva. Keedist lisatakse 100-120 ml 1 l suhkrulahuse kohta ja söödetakse saadud lahust sügisel peredele vähemalt 6 liitrit.

Nii olevat veiste-südamerohu (Leonurus quinquelobatus, Leonurus cardiaca) lisandiga suhkrulahuse efektiivsus 63,4%, koirohu (Artemisia absinthium) lisandiga (100g/1l) 86,4% ja punase pipra lisandiga (120g/1l) 83%. Punase pipra keedisele taruvaigu piirituselahuse lisamine 20 ml iga liitri kohta tõstvat efektiivsust kuni 91,1% (Vinokurov, 2000). Ei oska kommenteerida, ise katsetanud ei ole, kuid nii kõrge efektiivsus on kaheldav. On üldine reegel, et ravimtaimede baasil valmistatud tõrjevahendite efektiivsus ei ületa 50% (Ignatjeva et al, 2004).

Soovitused

Varroatoosi ravi tuleks teostada eelistatavalt sügisel, pärast haudme põhiosa väljumist, seega oktoobrikuus. Kui see ei õnnestu, sobib ka kevadine ravi, alates märtsi lõpust kuni aprilli lõpuni. Soovitatav on loobuda sünteetiliste ravimite kasutamisest, need on kallid ja saastavad mesindussaadusi. Samas nõuavad nad aga väikest töömahtu ja niisugused preparaadid nagu Apistan ja Fumisan on mesilastele vähetoksilised ja tekitavad neil kahtlemata vähem stressi kui näiteks sipelghape või tümool. Nende kõrgest efektiivsusest tunnistavad mitmete kohalike mesinike kogemused.

Nii oleks mõnikord isegi õigustatud Apistani ja Fumisani kasutamine, näiteks lestade rohkearvulise esinemise korral peredes. Sellisel juhul tuleks ravi alustada koha pärast meekärgede väljavõtmist, kui võimalik, siis juba augusti algul. Liiga hilisel kasutamisel (oktoobris) võib nende efektiivsus osutuda madalaks, kuna mesilased on juba langenud passiivsesse olekusse ja liiguvad pesas vähe, seega ka kontakteeruvad ravimiribadega vähe.

Sellisel juhul ei tohi neid mitte talveks pesadesse sisse jätta, sest efekt sellest ei suurene, küll aga suureneb pesa saastatus ja talvekobaras on plastikuribad segavaks võõrkehaks. Nimetatud ravimiribasid saab edukalt taas kasutada kevadel, aprillis, mil mesilased alustavad haudmetegevust ja nende aktiivsus märgatavalt kasvab. Nimetatud preparaatide paljuaastasel kasutamisel areneb sageli lestadel välja nende vastu resistentsus ja nad ei anna enam piisavat efekti.

Teised sünteetilised preparaadid, need, mida tilgutatakse sügisel kärjetänavatesse, on mesilastele rohkem ohtlikud ja nende vähenegi üledoseerimine (ikka parema efekti nimel) võib viia mesilaste rohkearvulisele hukkumisele ja seda enne talvitumist. Nii võivad nõrkenud pered talvel kergesti hukkuda, nagu tunnistab mitmete mesinike kogemus, kes on oma mesilasi hilissügisel ravinud bipiiniga. Selge on ka see, et kui üledoseerimine põhjustab mesilaste hukkumist, siis normaalne, n.ö. soovitatud doseerimine, mürgitab neid ikkagi, ja see ei mõju hästi mesilaste eluvõimelisusele, mis on eriti tähtis talvel.

Looduslähedastest preparaatidest kasutatakse kogu maailmas laialdaselt sipelghapet ja erinevate sipelghappe patjadega on saavutatud päris häid tulemusi. Ka on sipelghape ainuke preparaat, mis mõjub ka kaanetatud haudme sees olevatele lestadele. Kuid ta on mesilastele raske taluda ja tekitab neil tugevat stressi. Paljud mesinikud on tunnistanud, et sageli hukkuvad emad ja isegi kärje ülaosas paiknev kaanetatud haue. Olen seda ka ise kogenud 80-ndatel aastatel. Sellepärast võiks teda soovitada vaid juhul, kui pered on juba suvel varroatoosist raskesti tabandunud. Siis tuleks raviga alustada kohe augusti algul pärast meevõtmist. Väiksema tabandumise korral ei ole mõtet mesilasi sipelghappega piinata.

Keeruline on olukord ka tümooli kasutamisega, kuna selle efektiivsus on erinevate perede lõikes väga kõikuv ja tema aurustumise intensiivsus sõltub temperatuurist, haudme olemasolust ja selle hulgast, samuti mesilaste ventileerimise intensiivsusest. Kuid igal juhul on ta mesilasperedele vähemohtlik ja stressitekitav kui sipelghape. Nii et võimaluse või vajaduse korral (näiteks ravimite vahetamisel) võiks teda kasutada. Seni on mesinikud seda Eestis vähe kasutanud, nii ei oska tema tegelikku efektiivsust kohalikes tingimustes hinnata.

Parimaks varroatoosi tõrjevahendiks on seni osutunud oblikhape. Selle (ja ka teiste orgaaniliste hapete) toimemehhanism pole täpselt teada, tõenäoliselt blokeerib ta lestal teatud elundsüsteeme ja kõige sellega kohanemine võtab lestal palju aega. Olen ka oma praktikas kasutanud oblikhappe erinevaid kasutusviise juba umbes 20 aastat ja lestadel pole selle vastu resistentsust tekkinud.

Oma uurimuste põhjal soovitaksin sügisel haudmevabal ajal (oktoobris) perede pritsimist oblikhappe 0,4-0,5%-vesilahusega doosis kuni 30 ml kärje kohta ehk kuni mesilaste täieliku märgumiseni. Hea on, kui pritsimisele järgneb veel piisavalt sooje ilmu, et mesilased saaksid pärast töötlust käia väljas lendamas. Piisab ühekordsest pritsimisest. Efekti aitab tõsta, kui pritsitakse kärjel asuvaid mesilasi eri suundadest. Pritsimise efektiivsus on kõrge – kuni 92%, seda juhul kui peres on võimalikult vähe hauet. Seetõttu aitavad tõrjeefektiivsust veelgi tõsta mesindusvõtted, mis takistavad hilissügisest haudmekasvatust.

Oma kogemustest võin öelda, et ka nõrgad oblikhappe kontsentratsioonid on mesilastele mingil määral toksilised, mingi osa mesilasi pärast töötlust hukkub, kuid ühekordse pritsimise korral ei ole see märgatav kadu. Meetodi suureks puuduseks on muidugi suur töömahukus, sellepärast leiab ta ehk rohkem kasutamist väiksemates amatöörmesilates.

Ka oblikhappe 3,5%-lise suhkrulahuse tilgutamist võiks soovitada (kuna see on tunduvalt vähem töömahukas), kuid siinkohal peab olema väga ettevaatlik – juba vähene üledoseerimine võib põhjustada mesilaste mürgistumist ja sellele järgnevaid suurenenud talvekadusid. Oblikhape on ikkagi toksiline, kuid üldiselt kehtib see kõigi kärjetänavatesse tilgutatavate preparaatide kohta. Olen ka ise uurinud tilgutamise meetodit ja leidnud, et ta on mesilastele raskemini talutav kui pritsimine vesilahusega. Pärast sügisest tilgutamist tõstavad mesilased mitmeks päevaks pesatemperatuuri ja sumisevad kõrgendatult, s.t. on häiritud seisundis. Tavaliselt järgneb sellele halvem talvitumine.

Kuid suur osa mesinikke kasutab seda meetodit kõigele vaatamata edukalt, seda nii Eestis kui mujal maailmas. Üldiselt arvan, et tilgutamine kärjetänavatesse on hea ja kiire meetod, kuid ta ei ole veel lõplikult väljatöötatud ja vajab täiendavat uurimist ja täiendamist. Lähitulevikus peaks temast välja arenema väga hea ja mesilastesõbralik meetod.

Oblikhappe kuumutamisel tekkiva auru kasutamine on samuti kiire ja küllalt efektiivne meetod ja enamasti piisab 1-2-kordsest hilissügisesest töötlemisest. Negatiivseid järelnähte perede töötlemisjärgsele talvitumisele ei ole märgatud. Kuumutamisaparaat peab võimaldama kristalse happe kiiret aurustumist, nii et tekiks paks valge aur. See juhitakse tarru läbi alalendla ja lendla hoitakse suletuna 10-15 minutit. Siinkohal tuleb samuti vältida üledoseerimist ja manustada pere kohta mitte rohkem, kui 3g hapet.

Mitmesugused taimsed preparaadid on küll looduslikult puhtad ja ei saasta mesindussaadusi, kuid nad on ebapiisavalt kontrollitud ja katsetatud. Seetõttu võib nende kasutamisega lestade arvukus peredes märkamatult tõusta nii kõrgele, et peresid on raske aidata ka keemiliste vahenditega. Igal juhul tuleb olla tähelepanelik ja lestade arvukust peredes hoolikalt jälgida. Seetõttu saab seni neid soovitada vaid kogemustega mesinikele, tulevikus aga, kui nende efektiivsus on kinnitust leidnud, juba ka kõigile teistele.

Kõiki nimetatud tõrjevahendeid võib vajaduse korral kasutada ka kevadel, alates märtsi lõpust kuni aprilli lõpuni ehk täpsemalt öeldes kuni paju õitsemiseni. Üldiselt tuleb juba suvel jälgida lestade hulka peres (lesehaudme kontroll, lestade loendamine võrkaluste alt). Soovitav on seda teha võimalikult paljude peredega, sest erinevates peredes ühe mesila piires võib lestade arvukus kõikuda kümneid kordi. Nii ei tarvitse ka üksikute perede alla paigutatud võrkalused näidata õiget pilti kogu mesila kohta. Perede korrapäraste läbivaatuste ja laiendamiste ajal tuleb jälgida, kas ei leidu peres vigaseid, tiibadeta mesilasi, ja niisuguste perede ravimisega tuleb kiirustada. Paljude spetsialistide poolt on soovitatud, et mesilasperedesse ei jääks talveks mitte rohkem kui 100 lesta.

Varroatolerantsete mesilasperede otsing pole seniajani maailmas suurt edu toonud. Aasia mesilasele sarnane tolerantsus on väga väärtuslik, see on kõige rohelisem tõrjemeetod, kuid see on üldiselt tuleviku asi. Lootust muidugi on. Minu poolt käesoleva aasta sügisel teostatud lestade arvukuse määramised tegid kindlaks, et 4 peret 30-st omasid väga vähe lesta (vaid mõnikümmend). Nii on lootust, et üksikud pered on võimelised ise lesta vastu võitlema.

Teistelt Eesti mesinikelt pole ma niisugustest vaatlustest kuulnud. Kuid niisuguseid nähtusi on ka küllalt raske avastada. Iga-aastane korrapärane ravi ja samaaegne lestade arvukuse mittekontrollimine loovad olukorra, kus mesilaste lestavastase võitluse efekt justkui sumbub ja ei ole märgatav. Kui aga kusagil niisugune efekt leitakse, väärib see tõsist tähelepanu. Tuleb jälgida, kui efektiivselt niisugune uus võime edasi kestab ja kui kiiresti levib ühtede perede poolt omandatud info (s.o. oskus) teistesse peredesse.

LisaSuurus
Kalle_Toomemaa_varroatoositorje_kontseptsioon_dets_2006.pdf56.45 KB
Keskmine: 4.2 (5 häält)

Uurimistöö varroalestast (M. Valtin, mai - august 2008)

Varroatoosi diagnostika võrkpõhjade meetodil ja looduslähedaste varroatoosiravi meetodite ning oblikhapperavi erinevate raviskeemide kasutamine 2008.a. kevadel ja suvel

Uuringu PR-4-2.1-7 aruanne-kokkuvõte
Uuringu täitja: Maire Valtin

Uurimus hõlmab varroatoosialaste välitööde osas ajavahemikku 15.05.2008-04.08.2008 a., millele järgneb uuringutulemuste analüüs ja järelduste tegemine.
Uurimus on tehtud Lääne-Virumaal Injus, Valtinite mesilasperede grupis, kus kasutasin 2007-ndal aasta suvel lesehaudme väljavõtmist ning sügisel 3 % -se oblikhappe tilgutamist kärjetänavatesse.

LisaSuurus
Maire Valtin - PR-4-2.1-7 - Uurimistöö varroalestast - august 2008.pdf24.71 KB
Seda kannet ei ole veel hinnatud

Varroalesta nakkuse diagnostiline uurimine (A. Rohtla, kevad ja suvi 2008)

Varroalesta nakkuse diagnostiline uurimine 2008.a. kevadel ja suvel võrkpõhjade meetodil ja lesehaudme perioodilise vaatluse teel, ning looduslähedaste ravimeetodite, sealhulgas orgaaniliste hapete kasutusmeetodite täpsustamine.

Uuringu PR-4-2.1-2 aruanne-kokkuvõte 2008.a.
Töö täitja : Antu Rohtla.

Töö eesmärk oli selgitada varroalesta arvukuse dünaamikat kevad-suvel ja suvel ning selle mõju mesilaspere arengule ja toodanguvõimele.

LisaSuurus
Antu Rohtla - PR-4-2.1-2 - varroatoos 2008.pdf30.77 KB
Seda kannet ei ole veel hinnatud

Varroatoosi diagnostika ja ravi otstarbekad võtted tootmismesilas (R. Männiste, märts – august 2008)

Uuringu PR-4-2.1-4 aruanne-kokkuvõte, märts – august 2008.a.
Töö täitja: Rein Männiste

2008. aasta kevadel ja suvel läbiviidud välitööd ja vaatlused varroatoosi diagnostilisel uurimisel ja looduslähedaste ravimeetodite, sealhulgas orgaaniliste hapete baasil erinevate raviskeemide rakendamisel, kasutades mesilasperede varroanakkuse taseme diagnostiliseks hindamiseks ja ravivõtete efektiivsuse hindamiseks tarude võrkpõhjade meetodit, samuti lesehaudme jälgimist. Kasutatud ravimeetodite kirjeldus ja võrkpõhjade abil mõõdetud varroalestade langetise lugemise tulemused, analüüs ja hinnang.

LisaSuurus
Rein Männiste - PR 4-2.1-4 aruanne.pdf895 KB
Seda kannet ei ole veel hinnatud

Varroatoosi ennetamise ja ravi kogemusi Pärnumaa tingimustes (A. Jõumees, 2008)

Varroatoosi ennetamise ja ravi kogemusi Pärnumaa tingimustes

Uuringu PR-4-2.1-5 kokkuvõte
Täitja: Aare Jõumees, Tahkuranna vald, Pärnumaa

LisaSuurus
Aare Jõumees - Varroatoosi ennetamise ja ravi kogemusi Pärnumaa tingimustes.pdf14.76 KB
Seda kannet ei ole veel hinnatud

Varroatoosi tõrjevõimalusi looduslähedaste ravimeetoditega (R. Kiudorf, detsember 2006)

Kokkuvõte varroatoositõrje alase rakendusliku uuringu tulemustest
Koostas Raimo Kiudorf, Räpina, detsember 2006.a.
Käesolev mesindustehnoloogiline uuring ja arendustöö toimus Eesti Mesindusprogrammi raames, mida toetab Euroopa Liit

SISSEJUHATUS

Uurimus hõlmab varroatoosialaste välitööde osas ajavahemikku 15.09.2006 – 18.11.2006.a., millele järgneb uuringutulemuste analüüs ja järelduste ning soovituste koostamine teistele mesinikele.

Püüdsin valida välitöödeks ajavahemikku, mil mesilasperedes pole hauet, vähemalt varroatoositõrje lõpus. Sügis oli aga soe ja pikk, haue oli peredes veel oktoobri lõpuski. Selle tõttu jätkati katseid kuni novembrikuu teise dekaadi lõpuni.

Uurimus on tehtud erinevate mesilasperede gruppidega.

Esimene mesilasperede grupp
Selle grupi peredele on tehtud eelnevalt lestade varroatõrje fumisaniga. Tõrje efektiivsus oli 94,6 %.

Teine mesilasperede grupp
Selle grupi peredele pole aastaid lesta tõrjet tehtud. Tegemist on mesinikuga, kes hakkas alles tänavu käima Räpina Mesinike Seltsi mesinduse õppepäevadel. Ta hakkas teadlikumalt suhtuma mesilastesse. Mesilasperede arv oli siin 17. Mesinik soovis, et varroatoositõrje tehtaks kõikidele mesilasperedele.

UURIMUSE TEHNOLOOGIA JA METOODIKA

Esimeses rühmas kasutasin tõrjevariante:
a) gaasitamine kristalse 96,6 %-lise oblikhappega
b) 3,0 %-lise oblikhappe lahuga tilgutamine
c) tümooli brikettide kasutamine

Teises rühmas kasutasin tõrjevariante:
a) gaasitamine kristalse 96,6 %-lise oblikhappega
b) 3,0 %-lise oblikhappe lahuga tilgutamine
c) sipelghappe 85 %-lise lahuga aeglane aurustumine

Tõrje algul määrasin ööpäevas surnud lestade arvu tarupõrandal. Selleks asetasin taru põhjale pesaruumi alla võrguga kaetud metallplaadi, võrk plaadi peal vajalik, et mesilased ei saaks lesti välja tassida. Metallplaadile võrgu alla panin valge paberilehe, mille ruudustasin, et oleks kergem lesti lugeda.

Võrkpõhjal lasin peres olla 3 päeva, siis lugesin lestad paberil ja jagasin 3, et saada teada surnud lestade arv ööpäevas. Aluseks võtsin, et ööpäevas üks surnud lest tarupõhjal võrdub 200 lestaga peres.

KATSETE VARIANDID

Tilgutamismeetod

Tehnoloogia
Kasutasin kristalset oblikhapet, mis oli 99,6 %-line. Lahuse valmistasin otse enne tarvitamist klaaspurki. Oblikhapet võtsin 35 gr, vett võtsin 0,5 l (vesi soe), suhkrut võtsin 0,5 kg. Lahuse kontsentratsioon oli 3 %. Töötlesin peresid kahekesi, et töö laabuks kiiremini. Kasutasin suurt süstalt, mis on kasutusel veterinaaridel. Süstaldele tegin 4 ml jaotuse, kuna lahust kulub igale kärjetänavale 4 ml. Pered olid keskmise tugevusega.

Katse tulemus

Lisa 1

Arvamus:
1. Mõeldav on see meetod väiksemas mesilas. Meetod on töömahukas.
2. Meetodi kasutamine oleneb palju ilmast, kuna avame taru ja pesaruumi.
3. See, et lesti kukub põrandale pärast 2-3 päevaseid vaheaegu, on tõenäoliselt seotud haudme olemasoluga peres
4. Kui lesti on peres vähe, pole ehk mõtet tõrjet teha, viimaseid üksikuid lesti vist raske hävitada. Samas need eluslestad talvel on jälle kevadel paljunemismaterjaliks. Järelikult, teeme ikka tõrje.
Tulemus:
1. Lesti oli peres tõrje algul keskmiselt 86,6
2. Lesti oli peres tõrje lõpul keskmiselt 20
3. Seega tõrje efekt 76,7 %

GAASITAMINE, VARROX-APARAADI ABIL

Kasutasin seadme toiteks auto akut, 12 V. Aparaadi ühendamisel jälgi klemmide + ja – märki! Pannile panin 2 gr kristalset oblikhapet. Pärast vooluvõrku ühendamist algas aurustumine ~ 45 sek. pärast. Aurustumine kestis ~ 2 min. Nüüd sulgesin lennuava ~ 10 min. Ilma lennuava sulgemiseta voogavad mesilased taru eesseinale, lennulauale ja nad ei puutu kokku gaasiga. Nüüd jahutasin panni vees maha ja puhastasin.

Akule on kuumutamine koormav, parem lasta auto mootoril töötada. Katsetasin ka akulaadijat, transformaatorit, mis viib vahelduvvoolu 12 V peale. Sobivad. Loomulikult kasutasin kaitsevahendeid (kummikindad, respiraator, kaitseprillid).

Selle rühma mesilastel oli tõrje tehtud fumisaniga, 19.08 – 20.09.2006.a.

Tõrje gaasiga
Lisa 2

Tõrje efektiivsus ~ praktiliselt 100 %. Head tulemust võib ehk põhjendada haudme vähesuse ja isegi mitteolemisega pesas, pered nr 17 ja 27, kuna nendes perede langetises puudusid surnud lestad nädala-pooleteise jooksul.

TÕRJE SIPELGHAPPEGA

Tõrje sipelghappega tegin II perede rühmas, kus eelnevalt pole mingit tõrjet tehtud. Oma mesilas, kus eelnevalt tegin tõrjet fumisani ja oblikhappega, ei riskinud sipelghapet kasutada. Võivad hävida emad või isegi pere.

Kasutasin 85 %-list sipelghapet, mille immutasin kiudplaadile 5x 40 cm. Ühele plaadile kulus hapet 200 ml. Plaadid panin kilesse, millele tegin 4 ava, 3 cm pikkusega, kuna pered olid tugevusega 8 kärjetänavat ja oli juba septembrikuu. Plaadid panin taru laele, raamide peale. Plaate hoidsin taru lael 15.09-30.09.2006.a.

Tulemused
Lisa 3

Tundub, et suhtearv 1 lest põrandal võrdub 200 lestaga pesas, ei pea siin paika. Tõrje tulemusel lesti põrandal rohkem, kui tarus võiks olla. Ehk jättis soovida lugemise täpsus tõrje algul. Tegime seda koos mesila omanikuga.
1. Lesti pesas tõrje algul 866
2. Lesti pesas tõrje lõpul 16
3. Tõrje efektiivsus seega 98,3 %
Efekt hea. Kuidas hape mõjub emadele, seda näeme kevadel.

TÕRJE OBLIKHAPPE GAASIGA
Varrox aparaadiga

Tõrje tehtud II rühma mesilasperedele, kus tõrjet polnud tehtud aastaid. Esines palju mesilasi, kellel polnud tiibu, mesilased kasvult pisikesed. Nakatumine viirusest.

Tulemused
Lisa 4

Lesti peres tõrje algul arvutuslikult 866. Lestade arvukus langes peres tõrje lõpuks 7 lestani. Seega tõrje efektiivsus 99,1 %.
Arvan, et mida rohkem lesti peres tõrje algul, seda suurem tõrje efektiivsus. Viimaseid lesti hävitada tõenäoliselt raske ja seda pole vist tarviski, ehkki tekib küsimus, kas on mõtet jätta perre elusaid lesti talveks. Needsamad lestad panevad aluse kevadel uutele lestade põlvkondadele.

TÕRJE TÜMOOLIGA

Kasutasin tümooli kodumesilas, kuna mul polnud kogemusi tõrjel tümooliga. Oma mesilas on lihtsam peresid jälgida. Tegemist on siiski mürgiga. Peredel tehtud eelnevalt tõrje fumisaniga. Kuna peredel oli talvevaru juba pesas olemas, võtsin osa söödakärgi välja, asendasin tühjade kärgedega ja alustasin söötmist. Soovisin muuta pered aktiivseks, et tümooli lõhn leviks kiiremini ja kõikjale.
Kasutasin tümooli brikette, kus tümooli oli 12 g. Briketi asetasin pesa tagaseina, söödanõu lähedale. Eelnevalt võtsin ära vaheliistud ja panin siis briketi alla ja peale puutükikese, et jääks õhuvahe briketi ja raamiliistude ning briketi ja kile vahele. Kontrollisin peresid nädalaste vahedega.

Tulemused
Lisa 5

Arvamus
Vajalik on tümooli kasutamisel aktiivne mesilaste tegevus. Miks selline arvamus? 10.10-17.10.2006.a. oli soe periood ja lestade arv põrandal oli järsult suurenenud. Seos olemas:
1. Pered muutusid suhteliselt tigedaks, olid ärritunud.
2. Tümool võis mõjuda nõrgematele ja vanematele mesilastele surmavalt, kuna võrreldes teiste peredega mesilas oli siin enam surnud mesilasi hommikuti lennulaual.

Tulemus
1. Tõrje algul lesti peres 53.
2. Tõrje lõpul lesti peres 10,3
3. Seega tõrje efekt 65,8 %.
Arvan, et lestade suurema arvukuse korral peredes oleks ka tõrje efekt suurem.

KOONDTABEL

Tõrjemeetod Perede arv, kus tõrjet tehti Tõrje efektiivsus
Oblikhappe tilgutusmeetod 3 76,7
Gaasitamine oblikhappega 6 99,5
Sipelghape aeglane aurustumine 3 98,3
Tümool 3 65,8

Järeldused ja arvamused on antud iga varroatoosi tõrjeviisi järel või vastava kokkuvõtliku tabeli all. Üldiselt olid kõik kasutatud meetodid varroatoosi raviks efektiivsed. Kuid mõne meetodi korral on vajalik teha kas kahekordne järjestikune ravi või hilissügisel haudmevabal ajal täiendav ravi oblikhappega kas tilgutamise või gaasistamise meetodil.

LisaSuurus
Raimo_Kiudorf_Varroatoosi_torjevoimalusi_detsember_2006.pdf22.53 KB
Keskmine: 5 (3 häält)

Varroatoositõrje otstarbekas strateegia ja taktika mesilas (R. Männiste, november 2006)

Kokkuvõte varroatoositõrje rakenduslike meetodite uuringust
Koostas Rein Männiste, Sangaste, november 2006.a.
Käesolev mesindustehnoloogiline uuring ja arendustöö toimus Eesti Mesindusprogrammi raames, mida toetab Euroopa Liit

Moto - mesilas rakendatav hea ja otstarbekas varroatoositõrje strateegia ja taktika sünnib asjatundate soovituste alusel, kuid kasvab mesiniku kogemuste vundamendile ja enda ning teiste mesinike õpetlikele vigadele.

Järgnevalt on esitatud erinevate varroatoositõrje meetodite ja ravipreparaatide kasutamise ning efektiivsuse võrdlus Sangaste mesila ja teiste Valgamaa mesilate pikaajaliste kogemuste baasil. Eesmärgiks on olnud otstarbeka varroatoositõrje kompleksmeetodi väljaarendamine mitme erineva ravimeetodi vahelduva ja kombineeritud kasutamise baasil ning „roheliste” ravimite ja raviskeemide alusel, vältides ravimiresistentse varroalestade populatsiooni teket ja ravimijääkide riski mees ja teistes mesindussaadustes.


1. Varroalestast, viirushaigustest ja probleemidest, mis varroatoosiga kaasnevad

Varroalest on mesilaste välisparasiit, kes toitub nii haudme kui ka täiskasvanud mesilase hemolümfist.

Kui haudmetegevus kevadel algab, siirduvad emased varroalestad haudmekannudesse paljunema. Umbes ööpäev enne haudmekannu kaanetamist sisenevad lestad kannu ja „peidavad” end vagla toitepiimasse. Peale kannude kaanetamist väljub emane lest toitepiimast ja alustab munemist. Esimene muna, mille varroalest muneb, on viljastamata muna, millest areneb isane lest. Kõik järgnevad munad, mida lest muneb umbes 30 tunnise intervalliga, on emased.

Isane lest paarub emaste lestadega juba haudmekannu sees, ning emane lest areneb täisealiseks ja suguküpseks 6-7 ööpäevaga. Kui noor mesilane koorub, siis isaslest ja kõik paarumata emaslestad hukkuvad. Paarunud lesti areneb tööliskannudes üks kuni kaks, keskmiselt 1,3 lesta, aga lesehaudmes keskmiselt 2,7 isendit. Kuna lesehaue areneb aeglasemalt, saabki seal suguküpseks rohkem lesti. Sellepärast meeldibki lestadele rohkem paljuneda lesehaudmes, nad esinevad seal kuni kümme korda sagedamini kui töömesilase haudmes.

Suvel elab varroalest kaks, harva kuni kolm kuud. Enamus lestadest jõuab selle ajaga kaks korda haudmekannudes paljunemas käia. Varroalest on mesilastest vägagi sõltuv, sest ilma mesilaseta hukkub lest juba mõne päevaga. Kõige otsesemalt on lestade arvukuse suurenemine seotud haudmeperioodi pikkusega. Mida soojem on kliima, seda pikem on haudmeperood ning seda rohkem on mesilasperes ka varroalesta.

Eesti kliimas kasvab lestade arvukus suvega keskmiselt kümnekordselt. Mõnest lestast alguse saanud koloonia võib kasvada nelja kuni viie aastaga nii suureks, et hukutab mesilaspere, kui ei rakendata lesta tõrjemeetmeid. Varroalest kahjustab hauet sellega, et imeb vagla hemolümfi, vähendades 10-25% kooruva mesilase kaalu ja alandades hemolümfi kogust ja valgusisaldust 15-50%. Kõigest üksainus lest haudmekannus võib lühendada kooruva noore mesilase eluiga kuni poole võrra.

Varroatoosiga võib kaasneda mitmesuguseid viirushaigusi, mida varroalest endaga kaasas kannab. Viirused põhjustavad häireid mesilaste käitumises, hooldatakse halvemini hauet, piimaeritus väheneb, mesilaste eluiga lüheneb, orienteerumisvõime langeb. Tugeva varroatoosi nakkuse korral võib mesilasperes ilmneda sarnaseid tunnuseid, nagu oleks tegemist haudmemädanikuga. Väline kliiniline haiguspilt mesilaspere haudmekärgedel võib meenutada ameerika haudmemädaniku tunnuseid. Samas laboratoorne analüüs kinnitab, et nakkuslikku haudmehaigust ei ole. Selliseid haudmemädaniku tunnuseid võib anda APV – viirus (akuutne paralüüsiviirus).

Mõnikord avaldub tugeva varroatoosi mõju selles, et osa noormesilasi koorub vigaste tiibade või tiivaköntidega. Siis on tavaliselt tegemist DWV – viirusega (deformeerunud tiibade viirus). Suured probleemid saabuvad mesilaspere tugeva varroatoosinakkuse korral enamasti sügisel. Suve lõpus talveks mesilaspere lisasöötmist alustades võib tarus olla rohkesti mesilasi, kuid juba söötmisperioodi lõpus võib mesilasi olla vaid kahel kuni kolmel kärjetänaval.

Osa tugeva varroatoosinakkusega mesilasperedest võib üldse loobuda antava talvesööda vastuvõtmisest. Sügis-talvel hääbuvad sellised varroanakkuses mesilaspered lõplikult ja mesinik leiab kevadel eest tühja taru. Mesilaste viirushaigusi ei saa ravida, seega tuleb neid võimalust mööda vältida.

Lähtudes paljude mesilas-viirushaiguste tugevast seosest varroalestaga, tuleb mesinikul hoida varroalesta arvukus võimalikult madal tasemel. Varroatoosi õigeaegne ja piisavalt tõhus ravi on mesiniku jaoks lihtsaim viis, kuidas hoida oma mesilasi viirushaigustest põhjustatud hädade eest. Ainult haigusvaba mesilaspere suudab areneda tugevaks ning annab mesiniku rõõmuks ja kasuks suure meesaagi.

2. Lestade arvukuse diagnostiline määramine.

Kogu tõrjetegevuse aluseks on varroalestade arvukuse määramine taru põhjale pudenenud loomulikku surma surnud lestade loendamise teel. Uuringud näitavad, et iga loomulikku surma surnud lestada kohta on tarus 130-150 elus varroalesta. Monitoorning kestab üks kuni kaks nädalat ning selle käigus määratakse keskmiselt ühes päevas surnud lestade arv. Diagnostikaks kasutatakse spetsiaalset võrkpõhja. Lestad pudenevad läbi võrgu plaadile, mis on asetatud taru põhjale. Võrk ei lase mesilastel plaadile langenud lesti tarust välja kanda ning siis saame usaldusväärse tulemuse lestade hetke arvukusest peres.

Eesti tingimustes oleks vajalik uurida hooaja vältel lestade arvukust peres kolmel korral:
Esimene monitooring (aprilli lõpp kuni mai algus)
• Kui päevane surnud lestade arv on alla 2, tuleb tõrje teha augustis peale mee võtmist.
• Kui päevane surnud lestade arv on 2 kuni 5 siis oleks vajalik lesehaudme väljalõikamine mais ja juunikuus.
• Kui päevane surnud lestade arv on 5 või rohkem, siis on vajalik kohene tõhus kevadine ravi orgaaniliste hapetega või paigutada tarusse Apistani või Bayvaroli raviribad.

Teine monitooring (juulikuus)
• Kui päevane surnud lestade arv on alla 1, siis piisab oblikhappe tilgutamisest või sipelghappe aurutamisest sügisel haudmevabal perioodil.
• Kui päevane surnud lestade arv on 1 kuni 15, tuleb üks tõrje teha augustis orgaaniliste hapetega või raviribadega ning sügisene tõrje haudmevabal perioodil.
• Kui päevane surnud lestade arv on üle 15, tuleb teha 2 tõrjet augustis orgaaniliste hapete ja raviribadega ning sügisene tõrje haudmevabal perioodil.

Kolmas monitooring (septembri lõpp kuni oktoobri algus)
• Kui päevane surnud lestade arv on 2 kuni 5, tuleb valmis olla kevadiseks tõjeks ja jälgimiseks. Võimalusel veel sügisene hilisem tõrje.
• Kui päevane surnud lestade arv on üle 5, tuleb koheselt teha lisatõrje.

Sellise monitooringu tulemusel saame teada tegeliku lestade arvukuse peres ning saame valida sobivamad ravimeetodid ja vahendid. Kuna mingi tõrjeaine pikaajaline kasutamine võib tekitada varrolesta resistentsust selle tõrjeaine vastu, tulekski lesta tõrjeks kasutada vahelduvalt erinevaid tõrjemeetodeid ja preparaate.

3. Erinevate varroatoosi tõrjemeetodite ja ravipreparaatide kasutamine ning efektiivsuse võrdlus Sangaste mesilas ja teiste Valgamaa mesilate kogemuste baasil.

Varroatoos jõudis Valgamaale ja ka Sangaste mesilasse seitsmekümnendate aastate lõpul. Täpselt aastaarvu ei oska kahjuks öelda. Kuid mäletan, et kui varroatoos kohale jõudis, siis ütlesid minu vanemad, kes tol ajal olid Valgamaa Metsamajandi mesinikud, et nüüd on selline parasiit kohal, mida pole enne nähtud ja nüüd pane või amet maha. Sest algul ei teatud ühtki tuntud ravimeetodit, millega varroatoosi vastu võidelda. Nii oligi mesilas perede väljalangemine alguses küllalt suur.

Seoses sellega ongi nii Sangastes kui ka kogu Valgamaal proovitud ja katsetatud mitmeid erinevaid meetodeid varroatoosiga võitlemiseks. Minu mesinikuks olemise ajal on tulnud selle probleemiga pidevalt tegeleda. Seega võime öelda, et varroatoos on saanud Eesti tavamesinduse üheks osaks ning kui varroatoos on juba mesilasse tulnud, siis sellest enam lahti ei saagi.

Küll aga on võimalik lestade arvukust kontrolli all hoida. Siinjuures toongi loetelu ja kirjelduse, mida ja kuidas kasutan varroatoosi tõrjeks Sangastes oma mesilas. Olen püüdnud koostada oma raviskeemi selliselt, et ravimeetodid oleks ohutud ja võimalikult „rohelised” ning et neid võtteid oleks võimalik kasutada ka mahemesinduses.

Minu raviskeem koosneb eraldi kolmest etapist, mida teostatakse läbi mesindushooaja erinevatel aegadel ja erinevate orgaaniliste hapetega.

3.1 Esimene etapp.

Esimeseks kevadel kasutatavaks ravivõtteks on kaanetatud lesehaudme eemaldamine tarust. Seda ravivõtet kasutan ka siis, kui lestade arvukuse monitooring näitab, et lestade arvukus ei ole suur ja et piisaks ka ainult sügisesest ravist. Selleks ravivõtteks alustan ettevalmistusi juba talvisel perioodil, mil teen valmis „lesekärjed”. Selleks jagan kärje puidust liistuga kaheks. Nii moodustub ühel kärjel kaks eraldi sektsiooni, millede ülaserva kinnitan väikese riba kärjepõhja.

Traate ma lesekärjel ei kasuta, sest kärje väljalõikamisel on traadid rohkem tüliks kui kasuks. Kärje ülaliistu märgistan värvilise metallist knopkaga, et see kärg oleks võimalikult lihtsalt märgatav ja leitav. Iga mesilaspere kohta valmistan vähemalt ühe lesekärje.

Lesekärje asetan tarusse tavaliselt mai kuu algul, kui pere on arenenud piisavalt tugevaks, et hakata massiliselt ehitama lesehauet. Kui kärg asetada tarusse liiga vara, võivad mesilased selle kärje üles ehitada töömesilase kannu mõõdus. Lesekärje asetan tavaliselt töölishaudme piirile. Iga pere läbivaatuse käigus eemaldan noaga lõigates umbes kaks kolmandikku kaanetatud lesehaudmest. Sedasi lõikan lesehauet välja mai ja juuni kuu jooksul. Hiljem jääb lesekärg peresse, kust ma eemaldan selle alles meevõtmise käigus.

Selline meetod on väga hea just sellepärast, et ei kasutata mitte mingisugust kemikaali ja see on absoluutselt „roheline“ võte. Samuti saavad mesilased lesekärjel „rahuldada” oma lesehaudme ehitamise vajaduse ega riku lesehaudmega nii palju teisi haudmekärgi. Paljud uuringud väidavad, et nelja kuni viie lesehaudme väljalõikamisega on võimalik peres varroalesta paljunemist aeglustada kuni 40%.

Samas väidavad mesindusteadlased, et kui mesilasperest eemaldada kogu lesehaue või jäetakse seda liiga vähe, siis pere areng aeglustub ning mesilaste aktiivsus langeb. Seega ei saa mesilaspere hakkama ilma teatava hulga leskedeta ning haudme väljalõikamisel tuleb säilitada mõõdukust.

3.2. Teine etapp.

Teiseks etapiks varroatoosiga võitlemisel on ravi sipelghappega Peale meevõtmist perele talvesööda andmise käigus tarusse paigutatakse kärgedele papitükk, mis on immutatud 60-65% sipelghappega. Sipelghappe võib paigutada ka plastikust purgikaanele või niiskust hästi imavasse nõudepesulappi.

Omast kogemusest arvan, et kõige lihtsam on lõigata 7mm paksusest isolatsiooniplaadist (puitkiudplaat) tükid mõõtmetega 5*5 cm ja asetada need korrapäraselt kilekotti, kuhu peale valada vajalik kogus sipelghapet. Sealt kotist on mugav neid papitükke järjest välja võtta ja asetada tarusse.

Mina paigutan sellise immutatud papitüki tarusse kolmel korral koos söödaämbri paigaldusega. Ühe-korpuselise mesilaspere kohta (10 langstrothi kärge) annan 20-25 milliliitrit sipelghapet, kahe korpuse kohta vastavalt 35-40 ml sipelghapet pere kohta. Eesti tarus peaks selleks koguseks olema 2,0 kuni 2,5 ml 60-65% sipelghapet ühe mesilastega täidetud kärjetänava kohta.

Eriti oluline on sipelghappe kasutamise korral päevane õhutemperatuur, sest mida soojem on õhutemperatuur, seda intensiivsem on sipelghappe aurustumine. Kõige parem, kui temperatuur ei oleks kõrgem kui +15…+18°C, siis võib anda papitüki happega perele terve päeva vältel. Kui aga õhtutemperatuur on üle +20°C, tuleks sipelghape anda tarusse kas õhtul või varahommikul.
Kõige suuremat ohtu kujutab sipelghappe liiga kiire aurustumine mesilasemadele. On täheldatud et sipeghappega ravides võib emade hukkumine olla 10-15%. Samas on võimalik ka sipelghappe aurustumist reguleerida. Selleks immutatakse suurema papitüki sisse 200-250 ml sipelghapet, suletakse see kilekotti ning vastavalt pere tugevusele tehakse kilesse sisselõiked pikkusega 1,5 cm. Keskmise pere kohta tehakse tavaliselt 12-14 avaust. Tugeva pere puhul kuni 18 sisselõiget.

Sipelghappega ravimise meetod on küllaltki kiire ja vähe aega nõudev. Samas on sipelghappega ravimise korral ka see hea külg, et hape mõjub ka läbi haudmekaanetise ja hävitab lesta ka kaanetatud haudme juures. Lisaks sellele on täheldatud, et sipelghape hävitab ka mesilastel hingamisteedes (traheedes) leiduvat akarapis-lesta. Efektiivsus sipelghappega ravimisel on küllaltki kõrge, ulatudes mõningatel väidetel kuni 90%.

Väga oluline on sipelghappega töötamisel enesekaitsevahendid. Nii papitükkide immutamise kui ka tarru asetamise ajal kasutan kummikindaid ja kaitseprille ning ka respiraatorit, mis on varustatud gaasifiltriga. Kuna sipelghapet on leida ka vabalt looduses, siis algselt ei pööranud mesinikud küllaldast tähelepanu ohutustehnikale. Tulemuseks olid logisema hakanud hambad, halvenenud enesetunne ja näpuotstelt maha koorunud nahk.

3.3. Kolmas etapp.

Kolmandaks etapiks varroatoosiga võitlemisel on hilissügisene oblikhappe lahuse tilgutamine kärjetänavasse kobardunud mesilastele, mis toimub tavaliselt oktoobri lõpuks või mõnel aastal ka novembri esimesel poolel. Tavaliselt on sellel ajal juba olnud öökülmad või mõni väiksem külmalaine ning mesilased on hakanud juba moodustama talvekobarat.

Kui päevane õhutemperatuur on umbes 2-5 kraadi, on selle tilgutamise meetodil raviks kõige parem aeg, sest mesilased ei tõuse enam lendu ja saab väga kiirelt ja operatiivselt tegutseda. Ühe mesilaspere raviks kulub üks kuni kaks minutit. Kui on tegemist korpustarudega, siis läheb töö eriti kiiresti, sest korpustarus ei kasutada kärjevaheliiste. Kui mesindatakse selliste tarutüüpidega, kus kasutatakse kärjevaheliiste, siis on seda tööd mugavam ja kiirem teha kahekesi.

Töölahuse valmistamiseks võetakse 70-75 grammi kristallilist oblikhapet, üks liiter vett ja üks kilogramm sukrut, millede kokkusegamisel saadakse ravilahus kontsentratsiooniga 3,0-3,2 %. Tilgutamiseks vajalik oblikhappe-suhkru-vesilahus valmistakase vahetult enne tarvitamist.

Valmistamisel kasutatav vesi peaks olema eelnevalt keedetud ja jahutatud toatemperatuurile. Algul lahustatakse vees oblikhape ja see järel suhkrule. Kuna tegu on happega, peaks kasutama email või roostevabast materjalist kaussi, sobib ka klaaspurk. Sellest kogusest saadakse 1,66 liitrit töölahust, millest jagub keskmiselt 50-le perele. Kui peresid on vähem, tuleb kõiki komponente proportsionaalselt vähendada.

Ravides hilissügisel haudmevabal perioodil tilgutatakse süstlaga ravilahus otse kobarduvatele mesilastele. Väga oluline on siin täpne doseerimine. Keskmistele ja tugevatele peredele antakse ravilahust 30-40 ml mesilaspere kohta, väga tugevatele kahekorpuselistele peredele võib anda 50 ml pere kohta või siis nädala pärast teha teistkordne kordusravi. Hea oleks, kui mesilased saaksid pärast ravi käia vajadusel väljas.

Oma kogumusest võin öelda, et mesilased on väga tundlikud oblikhappelahusega üledoseerimise suhtes. Mõned aastad tagasi juhtus kogemata nii, et oblikhapet sai töölahusesse pandud poole rohkem kui vaja (140 g). Tulemuseks oli see, et peale ravi olid mesilased väga ärritunud olekus veel mitu nädalat, kuigi temperatuur oli veel pluss- kraadides ja mesilased said väljas käia.
Sellel talvel hukkus talvituma pandud peredest minu mesilas 60%, kuigi üldine talvitumine oli üle Eesti sel aastal hea. Sellest 40% peredest, mis ületalvitusid, olid pooled väga väikesed ja nõrgad, kattes vaid 2-3 kärjetänavat. Pooled pered 40-st% olid enam-vähem normaalsed. Väga tugevaid peresid aga üle talve sel aastal ei tulnudki. Jagasin seda retsepti tollel aastal ka mõne tuttava mesinikuga ning neil oli pilt kevadel analoogne. Sellepärast tuleb väga täpselt jälgida, mida ja kuidas selle ravimeetodiga töötades ja oblikhappelahusega ravides üldiselt teha.

On tehtud katseid, et kontrollida selle meetodi tõhusust, ning efektiivsus on oblikhappe suhkrulahusega tilgutamisel üle 90%. Sealjuures 95% hukkunud lestadest varises surnult maha 5 ööpäeva jooksul pärast tilgutamist. Oblikhape on inimese organismile ohtlik ning sellepärast on vajalik igasugusel kokkupuutel oblikhappega kasutada kummikindaid ning kaitseprille.

Olen sellist kolmeastmelist raviskeemi kasutanud kahel viimasel aastal ja pean ütlema, et probleeme seoses varroatoosiga pole enam tekkinud. Sellel sügisel, tehes kolmandat faasi oma raviskeemis, pani tarupõhjale võrguga kaetud plaadid, et saada teavet tehtud töö tulemlikkusest. Lestasid oli peale ravi maha kukkunud kõigil peredel ning lestade arv kõikus 30-150 isendini taru kohta. Mina isiklikult olen selle tulemusega väga rahul.

4. Sangastes ja teistes Valgamaa mesilates kasutatud teistest varroatoosiravi võtetest.

Toon veel kirjelduse mõnigatest teistest varroatoositõrje ravivõtetest, mida on aegade jooksul kasutatud nii Sangastes kui ka mujal Valgamaal. Kõige esimeseks ravimeetodiks, mida kasutasid minu vanemad, oli varroalesta püüdmine võrkpõhjaga. Selleks otstarbeks sai ümber ehtitatud Eesti tarud, kus taru otsa tehti spetsiaalne luuk, kust sai sisse panna ja välja võtta plekist plaati, mis oli pealt kaetud võrguga.

Plaadile pandi toiduõli, et alla kukkunud lestad ei saaks enam tagasi üles mesilaste juurde ronida. Võrk oli vajalik selleks, et mesilased õli sisse ei satuks. Lestade uimastamiseks kasutati tollel ajal eetrit. Väga kaua seda meetodit Metsamajandi mesilas ei kasutatud, kuna eeter oli defitsiitne kaup.

Järgmiseks ravimeetodiks oli oblikhappe vesilahusega pritsimine. Selleks valmistatakse 2,1-2,3 % oblikhappe vesilahus. Ühele liitrile keedetud ja jahutatud veele lisati 30grammi kristallilist oblikhapet. Ravimiseks piserdasime roosipritsiga üle kõik kärjed, vahelauad, taruküljed ja mesilased, nii et kõik oleks kaetud ühtlase peene uduga. Seda ravi tegin ainult üks kord aastas, sügisel haudmevabal perioodil.
Kontrolli käigus selgus, et hukkunud lestade arv oli suur, aga seda kindlasti ka sellepärast, et siis teisi paralleelseid ravivõtteid ei kasutatud. Miinuseid sellel meetodil on palju. Näiteks on ravilahuse doseerimine küllaltki juhuslik, mõni koht saab vähe, mõni koht jälle liiga palju.

Samas on see meetod väga töömahukas, sest korpustarust tuleb kärjed pritsimiseks välja tõsta, see aga tähendab, et kindlasti on vajalik abilise olemasolu. Eesti tarudes saab seda tööd teha ka üksinda, kui tõsta kärjed ühekaupa eemale, et neid saaks pritsida. Selle meetodiga ravimisel on väga oluline kasutada kaitsevahendeid, eriti respiraatorit.

Nii Sangastes kui ka Valgamaal on palju kasutatud oblikhappe gaasitamist. Selleks otstarbeks sai valmistatud spetsiaalne metallist silinder, mille all oli kütteks gaasipõleti. Silindrisse pandi oblikhapet umbes 500 grammi pulbri kujul ning kuumutati seda gaasiga. Kui silindri ülaosast väljuva vooliku otsast hakkab tulema piimjat valget gaasi, on paras aeg panna vooliku ots lennuavast sisse.

Gaasi sissevoolu tarusse saab kiirendada pumba abil, mis on ühendatud silindriga. Kui pesaruum on gaasiga täitunud, hakkab gaasi lennuavast ja katuse vahel välja imbuma. Selleks kulub tavaliselt 3-4 minutit. Kui see on juhtunud, ongi selle pere ravi tehtud. Selle silindrisse asetatud kogusega saab ravida mitukümmend pere järjest. Seadme plussiks on see, et ravi saab teha igasuguse ilmaga, selleks taru avamata. Suureks miinuseks on see, et doseerimist ei saa täpselt kontrollida. Samuti ei saa seadet kasutada enne mee võtmist, sest meesse võivad jääda oblikhappe jäägid.

Valgamaal on kasutatud ka seadet, kus oblikhape gaasistatakse elektriga kuumutamisel. Vajalik elekrivool saadakse auto aukust. Igale perele pannakse põletuspannile üks kuni kaks grammi oblikhapet ning selle aurustumiseks kulub kaks kuni kolm minutit. Selle variandi eeliseks on see, et oblikhappe hulk on täpselt kontrollitav ja seega ei toimu üledoseerimist. Ka selle ravimeetodi kasutamisel on vajalik kasutada kaitsevahendeid, eriti gaasifiltriga respiraatorit.

Olen mitmeid aastaid kasutanud ka Venemaal toodetud varroatoositõrje preparaati Bipiin. Selle ravipreparaadi toimeaineks on ülimürgine amitraas. Aine mürgisusest annab aimu kasvõi see fakt, et mesilaste raviks kasutatakse Bipiini 0,00625% vesilahust. Töövõtted bipiiniga töötamisel on väga lihtsad ja raviprotsess võtab suhteliselt vähe aega. Ravitakse tilgutusmeetodil analoogiliselt oblikhappe suhkru-vesilahuse tilgutamisega haudmevabal ajal, kusjuures vastavalt normile tilgutatakse ühel kärjetänaval olevatele mesilastele süstlaga 10 ml bipiini vesilahust.

Lisaks mürgisusele on Bipiini, nagu ka paljude teiste sünteetiliste tugevatoimeliste ravimite pikaajalisel kasutamisel probleem selles, et on suur oht varroalestadel ravimiresistentsuse tekkimiseks. Samas amitraasi jääkainete sattumisel vahasse ja sealt ka meesse on võimalik, et need jäägid satuvad inimese toidulauale. Sellepärast polegi praegu Bipiini kasutamine Eesti Vabariigis lubatud ja see ravim on ametlikult registreerimata. Kuid tänu piirkonna naabrusele Venemaaga liikus seda ravimit Eesti turul veel hiljaaegu.

Väga suurt edu on saatnud mesinike hulgas ka ravimiribad. Tõrjeainetega immutatakse plastikust või puidust plaadid. Kui mesilased seda plaati puutuvad, satub tõrjeaine nende kitiinkestale. Ravimit lisandub sedamööda, kuidas seda mesilased plaadilt endaga kaasa viivad. Tavaliselt riputatakse sellised plaadid kärjetänava vahele.

Levinumad sedasorti ravimid on Apistan ja Bayvarol. Kuid nendega kaasnevad probleemid on taas resistentsuse tekkimine ja jääkainete ladestumine vahas ning sealt levimine ka meesse. Samuti on nende ravimitega ravimine hinna poolest kordades kallim kui ravimine orgaanilisete hapetega.

On väga oluline, et varroatoosi tõrjet tehtaks võimalikult kõikides antud piirkonnas olevatel mesilasperedel. Kui mesilasperel on varroatoosiga nakkunud naaber, võib ravitud perre pärast normaalset läbiviidud lestatõrjet ikkagi lisanduda sadu uusi lesti. Väline lestade surve tuleneb ümberkaudsetest mesilatest, kus varroalesta tõrjet pole tehtud või pole tehtud tõrje andnud soovituid tulemusi. Väljast tulenev nakkusoht on suurim just sügiseti. Just see muudabki iga-aastase varroalesta tõrje möödapääsmatuks.

Kokkuvõtteks leian, et praegu minu mesilas praktiseeritav kolmeastmeline raviskeem on küllaltki tõhus, odav ja mitte väga palju aega nõudev. Teisalt on need moodused kasutatavad mahemesinduses. Kui eesmärk on toota jääkainetest vabat ja „rohelist” mett ning teisi mesinudssaadusi, siis leian, et need minu mesilas kasutatavad kolmes etapis ravivõtted on praegu parimad.

Kuna orgaaniliste hapetega tehakse varroatoosiravi valdavalt väljaspool meekorjeaega, siis ei satu happejääke ka mee hulka. Pealegi on mesi ka loomulikult nõrgalt happelise reaktsiooniga. Ja isegi kui mesinik on sunnitud tugeva varroanakkuse tõttu ravima mesilasperet happega meekorje ajal, lenduvad ja lagunevad happejäägid mee küpsemise käigus praktiliselt jäägitult.

Orgaaniliste hapete kasutamise kasuks varroatoositõrjel räägib ka asjaolu, et siiani ei ole teada ühtki fakti, et varroalestadel oleks tekkinud resistentsus hapete ravitoime suhtes. Sipelg- ja oblikhappe kasutamine kombineeritult bioloogiliste ravivõtetega jääb veel ilmselt pikaks ajaks kõige “rohelisemaks” viisiks varroatoosi ohjeldamisel meie mesilates.

Koostas Rein Männiste, 30.11.2006.a.
Täiendanud: Aleksander Kilk, detsember 2006.

LisaSuurus
Rein_Manniste_Varroatoositorje_strateegia_november_2006.pdf49.61 KB
Keskmine: 4 (1 vote)