Mesilased eesti luules

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Kellel pööning, see teab, et sealt võib vahel leida igasugu vahvaid asju.

Nii ka seekrd, kui lapsed oma maja pööningut prahist tühjaks loopisid, tuli päevavalgele hulk vanu raamatuid ja nende seas õhuke luulekogu, " Madis Maamesilane" kelleltki Eino Sepalt . Välja on see raamatuke antud 1975- selliseid enam ei loeta -või siiski? Mina igatahes sirvisin pisut. Tobedad tundusid kohati need luuleread, aga samas ka armsad, sellise kohmaka , "õige" riimiga. Ühel hetkel avastasin, et olen pea kõik luuletused valjusti ette lugenud ja kogu pere naerma ajanud. Tunda oli, et kirjutaja on kokku puutunud, nii mesilaste , kui jahindusega, samuti kalandusest ja aiandusest tundus teadvat üht teist- sõnaga tegu inimesega, kes loodust oskab kuulata ja vaadata ja selle nähtu , kogetu luulevormis oma tillukeses luulekogus talletanud. Eks te uurige ise, kes on Eino Sepp, mina aga kirjutan mõned tema luuletused siia, et teised ka võiks lugeda ja mõelda selle üle, kui harva te tegeikult luuletusi loete.

LINNARETK

Madis maamesilane,
kimpsud-kompsud kokku paneb,
klopib puhtaks karvapüksid.
Maal on elu kurb ja üksik,
maal on rõskevõitu pinnas.
Onupoeg, kes elab linnas
eluga on rohkem rahul-
tehases veab õiejahu.
Kirub küll, oh tont ja pergel,
linnas siiski puhtam, kergem.

Madis lukustab siis maja,
võtab sääreväristaja.
Väntab jõuliselt pedaale.
Suitsujutt jääb maha maale.

Mesilinnas elu kihab.
Kärmed jalad, peened pihad,
palju rahvast, ruumi napilt.
Majad-tarud on kui kapid.
Kärje tänavate vahel
töölismesilaste ahel,
linnavahid ukseaval.
Linnas ikka linna tavad,
kärjed korralikult raames.

Ära ehmub Madis, maamees.
Linlastelgi omad ristid-
linnas kõik on spetsialistid.
Keegi naabri tööd ei tunne.
Ühte seob vaid ühtsustunne.
Ühed valmistavad kärgi,
teised mett, mis kulla värvi,
kolmandatel tuua nektar.
On ka oma luuresektor-
kiiremalt saab meepõisi
täita seal, kus rohkem õisi.
Lonkimas näeb mõnda leske.
Pereema taru keskel
taru tulevikust mõtleb.
Töölisparv ta ümber tõtleb.

Madis vaatab linnailu
läbi taru uksepilu,
pöördub siis ja ohkab pikalt:
"linn on liiga kärarikas.
Uhke küll ja värviline,
elu aga närviline.
Kuigi linnu rajatakse,
talumeestki vajatakse!"
Sõtkub sõiduki pedaale,
sõidab mürinaga maale.
 

 

KARUOTI ÖINE RETK

Otil plaan on külla minna.
Rada raskelt tümiseb.
Kaugeid lõhnu tuul toob ninna.
Ott üht viisi ümiseb.

Endal käivad kanged neelud-
tahab kärge imeda.
Päeval kehtestati keelud,
kes neist hoolib pimedas!

Põntsti üle õuetarast.
Siin nad on, need taruread.
Nõelad torkavad küll varast,
kärjed see-eest maruhead.

Muri ärritatult haugub.
Koer ei saa ju kisata!
Uksel viimaks püsski paugub.
Aeg on varvast visata.

 

KALARAHVALE KÜLLA

Kui just au peab andma tõele,
tulid õngitsema jõele.
Äkki plaanis pöörde teed.
Loobud õngedest ja kahvast,
lähed kaema kalarahvast,
vaatama, mis ilm on vees.

Vees on jahedam ja märjem,
aga ahvenad ja särjed
tunnevad siin hästi end.
Viidikaski meest ei pelga,
vastu põlve sügab selga.
Kõditab, va naljavend.

Prillid silmel, jalas lestad,
kalakeeles juttu vestad:
pull-pull-pull ja mull-mull-mull.
Äkki vilksab sünge vari.
Plehku paneb kalakari,
ilmub haug, see “kanakull”.

Osav röövel, see on ilmne -
väle, painduv, tigesilme,
sabaga lööb vonks! ja vonks!
Veele löögist jäävad ringid.
Kaldal tema jaoks on kingid:
vihmauss ja õngekonks.