Järjejutt

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim
Roald Dahl

„Albert, see mure viib mu tõepoolet hauda,“ ütles mrs.Taylor.
Ta ei pööranud pilku imikult, keda ta hoidis oma pahemas käeõndlas ja kes ei liigutanud oimugi.
„ Ma ju näen, et midagi on korrast ära“
Imiku õhuke läbipaistev nahk oli pinguli luude peal.
„Proovi veelkord, „ ütles Albert Taylor.
„ Sellest pole kasu.“
„ Sa pead veelkord proovima, Mabel,“ ütles mees.
Naine võttis pudeli kuumaveekastrulist välja ja piserdas mõne tilga piima oma peopessa,
et teada saada, kui soe see on.
„Hakka sööma,“ sosistas ta. “ Söö nüüd ometi kullakene. Ärka üles ja võta veel üks terike.“
Nende juures laual oli väikene lamp, mis heitis naise ümber kollase kuma.
„Palun“ ütles naine. „Võta veel üks pisitilluke lonks.“
Abikaasa seiras naist üle ajakirja serva. Naine oli surmani kurnatud, nagu ta näha võis, ja
Tema kahvatul pikergusel näol oli tavalise väärika ja kirka ilme asemel hädasolija meeleheide. Aga isegi nüüd, kus ta üksisilmi last jälgis, oli ta langetatud pea kummaliselt kaunis.
„Näed nüüd,“ pomises naine. „ Sellest pole kasu. Ta ei taha.“
Ta tõstis pudeli kõrgemale, valguse kätte, et mõõdukriipsudele pilku heita.
„ Jälle ainult üks unts. Mitte raasugi rohkem. Ei ta pole söönud sedagi. Ainult kolmveerand Untsi.( unts = 28,35 grammi)
Sellega ei hoia küll hinge sees, tõsijutt, Albert. See mure viib mind hauda.“
„Ma tean,“ ütles mees.
„Kui nad kord juba üles leiaksid, mis tal viga on.“
„Häda pole midagi, Mabel. See on ainult aja küsimus.“
„Loomulikult on tal midagi viga.“
„Dr. Robinson ütleb, et ei ole.“
„Kuule,“ ütles naine ja tõusis püsti.“ Ära sa tule mulle jutustama, nagu oleks loomulik, et kuue nädalane laps kaalub kaks naela – isegi üle kahe naela – vähem kui sündimise ajal! (nael=453,593 grammi)
"Sa ainult vaata ta jalgu! Puha luu ja nahk!“
Tilluke titt ta käsivarrel oli lõtv ega liigutanud.
„Mabel, dr. Robinson ütles, et sa peaksid muretsemise jätma. Too teine arst ütles sedasama.“
„Või veel!“ ütles naine. „Tore küll! Või mina ei peaks muretsema!“
„Jäta järele Mabel.“
„Mis ma siis tema arvates peaksin tegema? Suhtuma sellesse nagu mingisse naljanumbrisse?“
„Seda pole ta öelnud.“
„Ma vihkan arste! Ma vihkan neid kõiki!“ karjus naine, pööras end järsult mehest ära ning tormas toast välja trepikotta, last endaga kaasa võttes.
Albert Taylor jäi sinna, kus ta oli, ta laskis naisel minna.
Viivu kuulis ta naist käimas magamistoas, otse pea kohal, kuulis üleval närvilisi , linoleumil nakslevaid samme. Peagi vaibuvad sammud, siis läheb ta naisele järele ning kui ta astub magamistuppa, leiab ta naise istumas kätki kõrval nagu ikka. Ta vahib lapsele otsa, nuuksub tasakesi ja keeldub puhkama heitmast.
„ Ta on näljas, Albert,“ ütleb ta.
„Pole ta näljas ühti.“
„ Ta on näljas. Ma tean, et ta on. Kas kuuled mind, Albert?“
„Jah?“
„Ma usun, et ka sina tead seda, aga ei taha tunnistada. Kas mul pole õigus?“
Viimasel ajal olid kõik õhtud möödunud umbes sama moodi.
Eelmisel nädalal olid nad lapse haiglasse tagasi viinud, arst oli last hoolega uurinud ning öelnud, et häda pole midagi.
„Meil kulus üheksa aastat, et last saada, doktor,“ oli Mabel öelnud. „Kui temaga peaks midagi juhtuma, viiks see mu hauda.“
See oli olnud kuus päeva tagasi ja sestsaadik oli laps veel viis untsi kaalust maha võtnud.
"Muretsemine pole veel kedagi aidanud," ütles Albert Taylor iseendale. "Niisugustes asjades on vaja arsti usaldada". Ta võttis kätte ajakirj, mis oli tal kogu aeg süles vedelenud, ja heitis loiu pilgu sisukorrale, et näha, mida sel nädalal pakutakse:

Mai kuus mesilaste keskel
Meetoite
Mesinik teeb ise mesilastele ravimeid
Katseid nosematoosi kontrollimiseks
Uusimad andmed mesilasema toitepiima kohta
Sel nädalal mesilas
Taruvaigu raviv toime
Mõnda pereheitmise kohta
Briti mesinikekogu iga-aastane pidulik lõunasöök
Mesindusseltsi uudised

Kogu elu oli Albert Taylorit võlunud kõik, millel on pistmist mesilasega.
Väikese poisina oli tal kombeks neid paljakäsi püüda ja joosta, mesilased peos, koju, et neid emale näidata; mõnikord võis ta panna neid oma näo peale ja lasta mööda põski ja kaela ringi ronida, ning seejuures oli kõige hämmastavam, et iialgi ei saanud ta nõelata. Vastupidi, tema juuresviibimine näis mesilastele rõõmu valmistavat. Nad ei püüdnud kunagi ära lennata, ja et nendest lahti saada, pidi ta nad sõrmega õrnalt ära pühkima. Ja isegi siis võisid nad tagasi tulla
Ja uuesti asuda ta käsivarre, peo või põlve peale, igale poole, kus nahk juhtus paljas olema.
Müürsepast isa ütles, et poisil peab nõia hõngu juures olema, midagi kihvtist, mis imbub välja läbi nahapooride, ja et sellest ei tule midagi head, kui putukad niimoodi ära tehakse.
Aga ema ütles, et see taid on pojale jumalast antud ja läks isegi niikaugele, et võrdes poega püha Franciscusega.
Vanemaks saades kasvas Albert Taylori mesilastevaimustus kinnismõtteks ja kaehteistkümneaastaselt ehitas ta esimese taru. Järgmisel suvel püüdis ta esimese pere.
Kaks aastat hiljem, neljateistkümneselt oli tal juba viis taru isamaja väikeses tagahoovis korralikult heki ääres reas, ja tavalise meekogumise kõrvalt tegi ta juba peent ja keerulist, oma mesilasemade aretamise tööd, istutades vaklu tehiskärgedesse ja tuli toime veel palju muuga.
Kunagi polnud tal vaja kasutada peletussuitsu, kui ta tarudes tööd tegi, ja eales ei pannud ta kindaid kätte ega kaitsevõrku pähe. Selge see, et poisi ja mesilaste vehel valitses mingi isevärki sümpaatia, nin küla peal, poodides ja kõrtsides hakati temast rääkima teatava aupakklikusega; majas hakkas käima inimesi mett ostmas.
Kui ta oli kaheksateistkümnene, rentis ta all orus, umbes miili kaugusel külast, kirsiaia kõrval aakri mätlikku karjamaad, kuhu ta asus rajama omaenda ettevõtet.
Nüüd üksteist aastat hiljem, paiknes see ikka samas kohas, aga praegu oli tal kuus aakrit maad ühe asemel, kakssadanelikümmend hästi varustatud taru ja väikemaja, mille ta oli paeasjalikult oma käega ehitanud.Ta oli kahekümne aastaselt naise võtnud ja abielu- kui välja arvata tõik, et lapse saamine oli neil üheksa aastat aega võtnud-oli samuti korda läinud.
Albertil oli kõik edenenud imehästi, kuni ilmale tuli see veider tüdrukutirts, kes hakkas neid hullupööra hirmutama sellega, et keeldus korrapäraselt söömast ja võttis iga päev kaalust maha.
Albert tõstis pilgu ajakirjalt ja hakkas tütre peale mõtlema.
Täna õhtul näiteks, kui maimuke oli toidukorra kätte jõudes silmad avanud, oli Albert talle otse silma vaadanud ja näinud midagi, mis meest surmni ehmatas:
Tütre hägust ja tühja silmavaadet; näis, nagu poleks silmad üldsegi ajuga ühenduses, vaid asuksid oma simakoobastes niisama, nagu paar väikest hallis marmorkuulikest.
Kas arstid ikka tõesti teavad, mida nad suust välja ajavad?
Ta sirutas käe tuhatoosi järele ja hakkas kiirustamata tuletikuga piibukahast tuhka välja urgitsema.
Ta võis ju tütre alati viia teise haiglasse, võib-olla isegi mõnda Oxfordi omasse. Seda võiks ta üles minnes mabelile ette panna.
Ta kuulis, kuidas naine magamistoas ikka veel ringi liikus, aganüüd oli ta ilmselt kingad jalast võtnud ja tuhvlid jalga pannud, sest naksumine oli väga nõrk.
Ta keskendas oma tähelepanud taas ajakirjale ja jätkas lugemist.
Ta lõpetas artikli „Katseid nosamatoosi kontrollimiseks“, siis pööras lehte ja hakkas järgmist lugu lugema. „Uusimaid andmeid mesilasema toitepiima kohta“. Ta kahtles küll väga, kas võiks olla midagi, mida ta veel ei teadnud.
Mida kujutab endast imepärane aine, mida nimetatakse mesilasema toitepiimaks.
Ta sirutas käe tubakatoosi järele siinsamas kõrval laua peal ja hakkas piipu täitma, ise edasi lugedes.
Mesilasema toitepiim on näärmesekreet, mida toodavad töömesilased, et munast väljahautud vaklu otsekohe toitma hakata. Mesilaste kurgunäärmed toodavad seda enam-vähem samal viisil, nagu selgroogsete rinnanäärmed piima nõristavad. See kõik pakub suurt loodusteaduslikku huvi, sest pole teada, et ükski teine putukaliik maailmas oleks välja arendanud selletaolist näärmetegevust.
Vana tuttav lugu, ütles albert iseendale, aga parema puudusel luges edasi.
Mesilasema toitepiima söödetakse kontsentraasina kõigile mesilasvakladele esimese kolme päeva jooksul pärast munast väljahaudumist; seejärel aga lahjendatakse seda kallihinnalist toiduainet tugevasti mee ja suiraga kõikide nende tarvis, kes on määratud saama leskedeks või töölisteks. Seevastu neid vaklu, kes on määratud saama mesilasemadeks, toidetakse vagalperioodi vältel täistoitepiima kontsentraadiga. Sellest tulenebki aine nimetus.

Ülal magamistoas oli sammude rudin sootuks vaibunud. Majas valitses vaikus. Ta tõmbas tikku ja pani piibu põlema.

Mesilasema toitepiim peab olema tohutu toiteväärtusega aine, sest midagi muud söömata võtab mesilasema vagel viie päevaga tuhat viissada korda kaalus juurde.

See jutt võib ju õige olla, mõtles Albert, kuigi talle polnud kunagi varem pähe tulnud kaaluda vaklu. See on sama, kui seitsme ja poole naelane imik kasvaks viie päevaga viie tonniseks.
Albert Taylor luges selle lause uuesti.
Ta luges seda veel kolmandatki korda.
See on sama, kui seitsme ja poole naelane imik...
„Mabel!“ hüüatas ta ja hüppas toolilt püsti, „Mabel! Tule siia!“
Ta läks eeskotta, jäi trepijalamile seima ning hõikas naist.
Vastust ei tulnud.
Ta jooksis trpist üles ja lülitas trepimademel tule põlema. Magamistoa uks oli suletud. Ta läks avas ukse, jäi siis künnisele seisma ning vaatas pimedasse tuppa.
„Mabel,“ ütles ta. „Tule korraks alla, ole hea. Mul tekkis äsja väike idee. See käib lapse kohta.“
Trepikoja tuli ta selja taga heitis voodile nõrka valgust ja nüüd võis näha naist, kes lamas kõhuli, nägu patja peidetud ja pea käte vahel. Juba jälle nuttis ta.
„Mabel“ ütles mees, astus naise juurde ja puudutas ta õlga. „Palun tule hetkeks alla. See võib-olla tähtis.“
„Mine ära,“ ütles naine. „Jäta mind üksi.“
„Kas sa siis ei tahagi teada, mis idee mul on?“
„Oh , Albert, ma olen väsnud,“ oigas naine.
„Ma olen nii väsinud, et kohe ei tea mis teha. Ma ei usu, et ma jaksan niimoodi edasi elada. Ma ei usu, et suudan seda taluda.
Siis tuli paus. Albert Taylor pöördus ja läks aeglaselt beebi hälli juurde ning kiikas sisse. Oli liiga pime, et lapse nägu näha, aga kui ta kummardus hästi ligidale, võis ta kuulda väga nõrka ja kiiret hingamist.
„Mis kell on järgmine toidukord?“ küsis mees.
„Küllap kell kaks.“
„Ja järgmine?“
„Kell kuus hommikul.
„Jäta need korrad minu hooleks, „ ütles mees. „Mine heida magama.“
Naine ei vastanud.
„Mine päris voodisse Mabel, ja jää kohe magama, kas saad aru? Ja jäta see muretsemine. Järgmised kaksteist tundi võtan ma toitmise täiesti enda hooleks. Sa saad ju närvivapustuse, kui sa sedasi jätkad.“
„Jah;“ ütles naine. „Ma tean seda.“
„ ma võtan nüüd kohe maimukese ja äratuskella võõrastetuppa kaasa, nii te sina heida aga voodisse, lase end lõdvaks ja unusta kõik ära. Eks ole?“ Ja juba hakkas ta hälli läbi ukse välja lükkama.
„Oh, Albert,“ oigas naine.
„Ära muretse midagi. Jäta kõik minu hooleks.“
„Albert..."
„Mis on?“
„ Ma armastan sind, Albert.“
„Mina armastan sind ka, Marbel. Mine nüüd magama.“

Järgneb...

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!

TUBLI POKUMEES.

TUBLI POKUMEES.

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim

„Albert Taylor ei näinud oma naist enne kui kella üheteistkümne paiku järgmisel hommikul.
„Helde taevas!“ hüüdis naine, kes hommikumantlis ja toatuhvlites trapist alla tormas. „Albert!
Vaata ometi kella! Olen ma siis tõesti maganud kaksteist tundi? Kas kõik on korras? Ega midagi pole juhtunud?
Mees istus rahulikult tuitoolis, suitsetas piipu ja luges hommikulehte. Beebi lamas korvkätkis ta jalge ees ja magas.
„Tere, kallis,“ ütles mees ja naeratas.
Naine jooksis kätki juurde ja vaatas sinna sisse.
„Kas ta sõi midagi, albert? Kui mitu korda sa talle süüa andsid? Kas sul oli meeles, et ta pidi ka kell kümme süüa saama?“
Albert Taylor voltis ajalehe korralikult kokku ja pani selle lauale. „Kui ma söötsin teda kell kaks hommikul,“ütles ta, „sõi ta ära umbes pool untsi, mitte rohkem. Kui ma teda kell kuus uuesti toitsin, siis sõi ta veidi rohkem, kaks untsi...“
„Kaks untsi! Oh, Albert, see on imetore...“
„ ja just kümme minutit tagasi lõpetasime viimase söögikorra. Pudel on veel kaminasimsil. Ta jättis ainult ühe untsi järele. Kolm untsi sõi ära. Kuidas see sulle meeldib?“ Uhkus ajas ta suus laiale naerule, saavutused valmistasid talle rõõmu.
Naine põlvitas kätki kõrvale ja hakkas imikut uurima.
„Kas ta ei näe parem välja?“ küsis mees innukalt. „Kas ta pole näost priskemaks läinud?“
„See kõlab totakalt“ ütles abikaasa, „aga tegelikult mulle tundub, et ongi. Oh, Albert, sa oled imetegija! Kuidas see sul korda läks?“
„Hakkasid puhuma uued tuuled, „ ütles mees. „Muud ei midagi. Paremad tuuled, nii nagu arst ennustaski.“
„Ma pauln jumalat, et see tõsi oleks, Albert.“
„Muidugi on see tõsi. Elame, näeme, kuidas asi areneb.“
Naine silmitses last armunud pilgul.
„Sa ise näed ka parem välja, Mabel.“
„Ma tunnen end suurepäraselt. Palun vabandust eilse õhtu pärast.“
„Teeme nii ka edaspidi, „ütles mees. „Mina hakkan teda nüüdsest peale öösiti alati ise toitma. Sina aga toidad teda päeva ajal.“
Naine heitis talle pilgu ja kortsutas kulmu. „Ei, „ ütles ta. „Oh ei , seda ei lase ma sul teha.“
„ Ma ei taha, et sa kokku variseksid, Mabel,“
„Ma ei varisegi, seda enam, et nüüd olen ma saanud välja magada.“
„Parem on, kui me selle töö ära jagame.“
„Ei , Albert. See on minu töö ja ma kavatsen sellega toime tulla. Eile õhtune lugu ei kordu enam.“
Tekkis paus. Albert Taylor võttis piibu suust ja uurissöeteri piibukahas. „Hüva,“ ütles ta. „Sel juhul vabastan ma su tülikamatest töödest, ma võtan enda peale koguselle steriliseerimise ja valmispaneku. See igatahes tooks sulle veidi hõlpu.“
Naine vaatas mehele tähelepanelikult otsa ja imestas, et mis talle küll äkki pähe on tulnud.
„Tead mis, Mabel, ma olen mõenud...“
„ Ma kuulan kallis.“
„Ma olen mõelnud, et kuni eilse õhtunipole ma sõrmegi liigutanud, et sind titetalitustes aidata.“
„See pole tõsi.“
„On ikka küll. Niisiis olen ma otsustanud, et nüüdsest peale võtan ma osa tööst enda kaela.
Ma tahan hakata toitu segama ja pudeleid steriliseerima. Kas sobib?“
„Kallis mees, see on sinust väga armas, aga ma ei usu, tõepoolest, et see oleks vajalik...“
„Ära tõrgu!“ hüüdis mees. „Rikud veel hea õnne ära! Mina ju toitsin teda viimased kolm korda ja vaat, misjuhtus! Millal on järgmine kord? Kell kaks, kas pole?“
„Jah.“
„Selleks korraks on kõik juba segatud," ütles mees.
„Kõik on segatud ja valmis ning kui õige aeg käes, siis pole sul muud tarvis, kui minna sahvrisse, võtta riiulilt toit ja üles soojendada. Sellest on ju omajagu kasu, kas pole?“
Naine tõusis põlvitamast, astus mehe juurde ja suudles teda põsele.“ Sa oled mul nii armas mees,“ ütles ta. „Iga päevaga, mis ma sind tunnen, armastan ma sind üha rohkem.“
„Albert!“ hüüdis naine. „Albert, tule siia!“ Läbi tulikate jooksis ta mehe poole.
Mees hakkas talle vastu astuma ja mõtles, et mis nüüd lahti peaks olema.
„Oh, Albert! Arva ära, mis juhtus?“
„Mis siis?“
„ Ma lõpetasin just toitmise, ja ta pistis kõik kinni,“
„Ei või olla!“
„Viimase tilgani! Oh, Albert! Ma olen nii õnnelik! Ta hakkab terveks saama! Naine heitis mehele käed ümber kaela ja kallistas teda ja mees patsutas teda seljale ja naeris ja ütles, et ta on imetore väike ema.
„Albert, tahad sa järgmine kord vaatama tulla, kas ta jälle kõik ära sööb?“
Mees ütles, et sellest vaatepildist ei tahaks ta mingi hinna eest ilma jääda, ja naine kaisutas teda veel kord ja jooksis siis tagasi majja; ta lippas kiirejalgselt üle muru ja lõõritas kogu tee laulda.
Loomulikult oli õhus teatavat kahtlusehõngu, kui kella kuuene söögikord kätte hakkas jõudma. Poole kuueks olid mõlemad vanemad juba elutoas istet võtnud ja ootasid õiget hetke. Piimasegupudel seisis kaminasimsil soojavee kastrulis. Beebi magas oma korvkätkis sohva peal. Kakskümmend minutit enne kuut ärkas ta üles ja pistis kõigest jõust kisama.
„Kas sa näed!“ hüüdis mrs. Taylor. „Ta nõuab pudelit.Albert, tõsta laps ruttu välja ja anna siia. Enne aga anna pudel.“
Mees andis talle pudeli ja pani siis beebi naise kätele. Naine riivas kogemata lapse huuli lutiotsaga. Beebi haaras luti oma igemete vahele ja hakkas aplalt imema.
„Oh, Albert, kas see pole tore? Ütles naine ja naeris.
„Vahva, Mabel!“
Seitsme või kaheksa minutiga oli kogu pudeli sisu imiku kõrri kadunud.
„Tark tüdruk oled,“ ütles mrs. Taylor.
„Jälle neli untsi.“
Albert Taylor kallutas end toolil ettepoole ja silmitses pinevalt tite nägu. „ Kas tead mis?“ ütles ta. „Mulle näib koguni, et ta on kriipsu võrra kaalus juurde võtnud. Mis sina arvad?“
Ema vaatas last tähelepanelikult.
„Kas sulle, Mabel , ei paista, et ta on suurem ja priskem kui eile?“
„ Võib olla ongi, Albert. Ma pole selles kindel. Kuigi tegelikult ei tohiks nii lühikese aja jooksul mingit märgatavat juurdevõtmist olla. Tähtis on see, et ta on hakanud korralikult sööma.
„ Uued tuuled, „ ütles Albert. Ma ei usu, et sul oleks põhjust enam muret tunda.“
„Ei ole jah.“
„ Kas tahad , Mabel, ma lähen üles ja viin hälli meie magamistuppa tagasi?“
„Jah, palun,“ ütles naine.
Albert läks üles ja pani hälli paika. Nane tulei talle koos beebiga järele ja pärast mähkmete vahetamist aseas ta lapse õrnasti hälli. Siis kattis ta maimukese lina ja tekiga.
„ Kas ta ei näe armas välja, Albert?“ sosistas naine.
„ Kas sa oled oma elus veel ilusamat last näinud?“
„Laseme tal nüüd olla, Mabel,“ ütles mees. „Tule alla tee meile midagi õhtusöögiks. Me mõlemad oleme selle ära teeninud.“
Söömise lõpetanud, seadsid mõlemad vanemad end elutoas tugitoolidesse, Albert ajakirja ja piibuga, mrs. Taylor oma kudumistööga. Aga pilt oli hoopi teine, kui eelmisel õhtul.
Äkki oli kõik pinge haihtunud. Mrs. Taylori pikergune nägu kiirgas heameelt, ta põsed olid roosad, ta silmad särasid ning ta suul püsis unistav rahuolunaeratus. Ikka ja jälle pidi ta pilgu kudumiselt tõstma ja oma abikaasale ainiti kiindunult otsa vaatama. Vahetevahel pidi ta varraste klõbistamise sootks seisma jätma, lakke vaatama ja kuulatama, kas ülalt karjumist ega koogamist ei kosta. Aga kõik oli vaikne.

Järgneb.

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim 3

„Albert,“ ütles ta viivu pärast.
„Mis on kallis?“
„Mis see oli, mis sa tahtsid mulle öelda, kui sa eile õhtul magamistuppa tormasid? Sa ütlesid, et sul on lapse kohta hea mõte pähe tulnud?“
Albert Taylor laskis ajakirja sülle langeda ja saatis naisele pika kelmika pilgu.
„Kas ma sedasi ütlesingi?“ lausus ta.
„Jah,“ Naine ootas, et ta jätkaks, aga mees ei teinud seda.
„ Mis naljanumber see siis oli, „ küsis naine, „et sul suu nii laiali läks?“
„See oligi nali,“ ütles mees.
„Räägi siis mulle ka, kallis.“
Ma pole kindel, kas ma tohin,“ ütles mees. Sa hakkad mind valevorstiks pidama.“
Haruharva oli naine näinud, et mees oleks nii rahul endaga, nagu ta oli praegu, ja naine naeratas talle , et meest rääkima õhutada.
„ Ma tahaksin näha, mis näo sa küll teed, Mabel, kui sa seda kuuled, muud ei midagi.“
„Albert, mis see kõik tähendab?“
Mees jäi vait, ta ei lasknud end rääkima õhutada.
„ Sa usud ju, et lapsel on nüüd parem, eks ole?“ küsis ta.
„ Muidugi usun.“
„ Sa oled minuga nõus, et äkitselt on ta hakanud toredasti sööma ja et ta väljanägemine on sada protsenti muutunud?“
„Olen küll, Albert, olen.“
„Hästi ütles mees ja ta naeratus venis laiemaks. „tead mis, see on minu töö.“
„Kuidas sinu töö?“
„Mina ravisin ta terveks.“
„Jah, kallis, ma olen kindel, et sina.“ Mrs. Taylor muudkui kudus.
„ Kas sa ei usu mind või?“
„ Muidugi usun ma sind, Albert. See on kindlasti igas tükkis sinu teene.“
„Kuidas ma seda siis tegin?“
„Noh,“ tähedas naine ja jäi hetkeks vait, et järele mõelda.
“ Küllap on asi lihtsalt selles, et sa oled hiilgav toidusegaja. Otsekohe, kui sina hakkasid toitu segama, hakkas kõik palju paremini minema.“
„Sa tahad öelda, et toidu tegemine on omaette kunst.“
„ Nii see ilmselt on.“ Naine kudus edasi ja naeratas vaikselt omaette, mõeldes, et küll võivad mehed ikka naljakad olla.
„ Ma avaldan sulle saladuse,“ ütles mees. „ Sul on päris õigus. Kuigi siin pole see kuidas segatakse, eriti oluline. Oluline on, mida sinna sisse pannakse. Kas said aru Mabel, eks ju?“
Mrs. Taylor jättis kudumise ja vaatas abikaasat terava pilguga.
„ Albert, „ ütles ta, „ ega sa ei taha sellega ometi öelda, et sa oled pannud midagi lapse piima sisse?“ Mees istus, nägu laia naeru täis.
„ Noh, kas panid või ei pannud?“
„ Võib olla paningi,“ ütles mees.
„Ma ei usu seda.“ Mehel oli vastik komme nii laialt naeratada, et igemed paistsid.
„ Albert,“ ütles naine.“ Ära mängi minuga niimoodi.“
„ Olgu siis, kallis.“
„ Kas sa tõesti panid midagi piima sisse? Rägi mulle õigust, Albert. Nii pisikese maimukese puhul võivad sel olla tõsised tagajärjed.“
„Minu vastus, Mabel, on see, et panin küll.“
„ A l b e r t T a y l o r! Kuidas sa ometi võisid?“
„Ära nüüd ärritu,“ ütles mees. „ Ma räägin sulle kõik ära, kui sa tahad, aga ära sa, jumal hoidku, pabistama hakka.“
„ See oli õlu!“ karjus naine. „ Ma juba tean, see oli õlu!“
„ Ah ära jaburda Mabel, ma palun sind.“
„ Mis see siis oli?“
„ Albert pani piibu ettevaatlikult enda kõrvale laua peale ja nõjatus tooli seljatoele.
“ Ütle mulle, „ lausus ta, „kas oled kunagi juhtunud kuulma minu suust midagi mesilasema toitepiimaks nimetatava aine kohta?“
„ Ei ole.“
„ See on võluvärk, „ ütles mees. „Puhas võluvärk. Eile õhtul tekkis mul äkki mõte, et kui panna seda natuke lapse piima sisse...“
„Kuidas sa ometi julgesid!“
„ Kuulend, Mabel, sa ju ise ei teagi, mis see on.“
„ Sellel polegi tähtsust, mis ta on,“ ütles naine. „Sa ei tohi panna ühtki võõrkeha maimukese söögi sisse.Oled sa hull või?“
„ Mabel, see on täiesti kahjutu, muidu ma poleks nii teinud. Seda saadakse mesilastelt.“
„ Nii ma arvasingi.“
„ Ja see maksab nii kallist hinda, et keegi ei saa seda endale lubada. Kui keegi kasutabki, siis ainult imevähe ja üürikest aega.“
„ Ja kui paju meie laps sai, kui tohib küsida?“
„ Vaat selles ongi suur vahe sees,“ ütles mees.“ Minu arvestuste kohaselt on meie laps ainuüksi nelja viimase toidukorraga söönud juba viiskümmend korda rohkem mesilasema toitepiima, kui keegi terves maailmas enne teda. Kuidas see sulle meeldib?“
„ Albert, ära aja mulle puru silma!“
„ Ma vannun sulle, et rääkisin õigust, „ ütles mees uhkelt.
Naine istus ja vahtis mehele otsa, ta kulm oli kortsus ja suu veidi lahti.
„Kas tead, Mabel, mis see värk tegelikult maksab, kui sa peaksid seda ostma? Ühes kohas Ameerikas pakutakse just praegu mesilaspiima müüa: naelane ( nael= 453,593 gr) purk maksab umbes viissada dollarit. V i i s s a d a d o l l a r i t!
Näed sa, see on kallim kui kuld!“
Naine ei saanud tuhkagi aru, mis mees rääkis.
„ Tahad ma tõestan sulle,“ ütles mees.
Ta hüppas püsti ja asus üle toa suure raamaturiiuli juurde, kus ta hoidis mesilaste kohta käivat kirjandust.
Ülemisel riiulil olid „ American Bee Journali“, vanad numbrid korralikult „ British Bee Journali“ ,“ Beecrafti“ ja teiste ajakirjade
Kõrvale laotud. Ta võttis riiulilt „ American Bee Journali“ viimase väljaande ja tegi selle lahti lõpulehekülgede kohalt, kus oli väike kuulutuste rubriik.
„Käes,“ ütles ta. „ Täpselt nii nagu ma ütlesin.
„Müüme mesilasema toitepiima. Hulgimüügihind 480 dollarit naelase purgi eest.“
Ta ulatas ajakirja naisele, et see võiks oma silmaga näha.
„ Kas nüüd usud? Vaat missugune on tegelik turuhind New Yorgis, Mabel! Kirjasõna kinnitab.“
„ See ei tähenda aga, et võiksid seda äsjasündinud lapse piima sisse segada, „ ütles naine. „ Ma ei taipa, mis sul ometi arus on, Albert, tõepoolest ei taipa.“
„ See ju ravib, kas pole?“
„ Mina pole selles enam nii kindel.“
„ Äran`d ole nii rumal,Mabel. Sa ju näed isegi, et see ravib.“
„ Mispärast siis teised pole seda oma imikutele sisse andnud.“
„Ma ju rääkisin sulle, „ ütles mees.“ See on liiga kallis. Praktiliselt ei saa keegi maailmas, kui ehk paar multimiljonäri välja arvata, endale lubada luksust osta mesilasema toitepiima lihtsalt söögiks. Need kes seda ostavad, on suured kompaniid, mis valmistavad naiste nokreemi ja muud seesugust. Nad kasutavad seda tõmbenumbrina. Nad segavad näputäie mesilaspiima suurde näokreemi topsi ja kaup läheb metsiku hinnaga nagu soe sai. Nad väidavad, et see võtab kortsud välja.“
„ Ja kas võtab?“
„ Kust pagana pihta mina seda tean? Igatahes,“ ütles ta ja istus tagasi oma tooli, „Asja tuum on hoopis selles, et just mõne viimase tunni jooksul on see meie maimukesele nii palju head teinud, et kindlasti peame seda talle edasi andma. Ära sega vahele, Mabel. Las ma lõpetan. Aias on mul kakssada nelikümmend taru ja kui ma sadakond taru ümber korraldan, et mesilaspiima saada, siis peaks meil olema küllalt võimalusi anda talle seda nii palju, kui ta süda soovib.“
Naise silmad olid pärani ja ta põrnitses mehele otsa.
„ Albert Taylor, kas sa oled ogarkas läinud või?“
„Ole nii lahke ja kuula mind lõpuni.“
„ Mina ei luba seda, „ ütles naine, „ see on mu kindel sõna. Sa ei tohi mu lapsele enam tilkagi seda plömmi anda, kas kuuled!“
„ Pea ometi kinni, Mabel...“
„Ja kui asjale teisest küljest vaadata, siis mullu oli meil niigi kohutavalt kehv meesvoos ja kui sa nüüd veel jätkad tarude kallal jampsimist, siis ei taha ma kohe selle peale mõeldagi, mis kõik juhtuda võib.“
„Minu tarudel pole viga midagi , Mabel.“
„ Sa ju tead väga hästi, et mullu saime ainult poole õigest saagist.“
„ Heida ometi armu, ole pai!“ ütles mees. „Las ma seletan sulle neid imesid, mida see aine korda saadab.
„ Sa pole mulle sedagi rääkinud, mida see aine korda saadab.“
„ Olgu, Mabel. Küll ma räägin sulle ka seda. Kas oled valmis kuulama ja lased mul asja seletada?“

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim 4

Naine ohkas ja asus jälle kudumise kallale. Minu arvates võiksid sa, Albert, niisama hästi jätta kogu selle kupatuse, kus seda ja teist. Aga hakka pealegi pihta ja räägi.“
Mees vaikis viivu, kõheldes kuidas alata. Pole just kege seetada seesugust asja inimesele, kelle teadmised mesindusest pole eriti suured.
„ Sa tead ju, eks ole,“ ütles ta, „ etigas peres on ainult üks mesilasema?“
„ Tean küll.“
„ Ja et kõik munad on selle ema munetud.“
„ Jah kallis. Niipalju ma tean.“
„Hästi. Tegelikult saab ema muneda kahesuguseid mune. Sina seda nüüd küll ei tea, aga nii see on. See on üks mesipuu imedest. Emal on võime muneda mune, millest tulevad lesed, ja ühtlasi on tal võime muneda mune, milest tulevad töölised. Ja kui see pole ime, Mabel, siis ei tea ma, kuidas seda veel nimetada.“
„ Hästi Albert, sain aru.“
Lesed on isased. Nende kallal ei hakka me pead vaevama. Kõik töölised on emased. Seda muidugi ka mesilasema. Ainult et töölised on suguvõimetud emased – kas taipad, millele ma vihjan. Tööliste suguorganid on täiesti välja arenemata, sevastu on ema ülimalt suguvõimas.
Ainsa päevaga võib ta muneda nii palju mune, kui ta ise kaalub.“Mees kõhkles, püüdes oma mõtteid korrastada.
„ Edasine asjade käik on seesugune. Mesilasema ronib kärge pidi ringi ja muneb mune aukudesse, mida me nimetame kuppudeks. Sa tead ju neid sadu ja sadu väikesi auke, mida meekärjes näha võib? Hüva, haudekärg on enamvähem samasugune, ainult kuppudes pole mesi, vaid munad. Ema muneb igasse kuppu ühe muna ja kolme päeva jooksul hautakse igast munast tilluke tõuk välja. Seda tõuku nimetatakse vaglaks.“
„Ja niipea, kui kõik vaglad on välja tulnud, lendab amm-mesilasi-see tähendab noori töölisi-nagu murdu kärgede ümber kokku ja nad hakkavad pöörase innuga vaklu toitma. Ja kas sa tead, millega ammed vaklu toidavad?“
„Mesilasema toitepiimaga,“ vastas Mabel kannatlikult.
„Õige!“ hüüatas mees. „Just sellega nad toidavadki. See aine tuleb neil kurgunäärmetest ja nad hakkavad seda kuppudesse pumpama, et vaglad süüa saaksid. Ja mis saab edasi?“
Mees vakatas dramaatiliselt ja pilgutas naisele väikest vesihalli silma. Siis pööras ta end toolil aeglaselt ja sirutas käe ajakirja järele, mida ta eelmisel õhtul oli lugenud.
„ Kas tahad teada, mis saab edasi?“ küsis mees ja limpsis huuli.
„ Ma suudan hädavaevu ära oodata.“
„Mesilasema toitepiim,“ luges mees valjusti, peab olema tohutu toiteväärtusega aine, sest midagi muud söömata võtab mesilase vagel viie päevaga t u h t v i i s s a d a k o r d a kaalus juurde!“
„Kui palju?“
„Tuhat viissada korda, Mabel. Ja kas sa tead, mis see tähendab, kui see inimolendi mõõtudesse ümber panna?
See tähendab,“ ütles mees, madaldades häält, naaldudes ettepoole ja seirates naist oma kahkjate silmade pilguga, „ see tähendab sama, kui seitsme ja poole naelase alakaaluga imik kasvaks viie päevaga v i i e t o n n i s e k s!“
„Mrs. Taylor jättis kudumise teist korda katki.
„ Seda ei maksa sul täht - tähelt võtta, Mabel.“
„Kes kinnitab, et ei maksa?“
„ See on ainult teaduslik esitlemisviis, muud ei midagi.“
„Olgu nii, Albert, räägi edasi.“
„Aga see on ainult loo üks pool,“ ütles mees. „Põnevam pool alles tuleb. Seda , mis mesilasema toitepiima juures on tõeliselt hämmastav, pole ma sulle veel rääkinud. Nüüd tahan ma sulle ära seletada, kuidas see toitepiim teeb lihtlabasest, juhmakast ja väikesest töömesilasest, kel suguosi praktiliselt polegi, suure, võimsa ja kauni sigitaja, emamesilase.“
„Kas tahad öelda, et meie laps on alaarenenud ja inetu?“ küsis naine teravalt.
„Palun sind, Mabel, ära hakka mulle suhu panema sõnu, mida ma pole öelnud. Parem kuula mind. Kas tead, et emamesilane ja töömesilane, kuigi nad täiskasvanult on täiesti erinevad, on mõlemad täpselt samasugsest munast välja hautud?“
„Seda ma ei usu,“ ütles naine.
„ see on sama tõsi, kui see, et ma praegu siin istun- ausõna, Mabel. Kui mesilased tahavad munast töölise asemel emam välja haududa, siis võivad nad seda igal ajal teha.“
„Kuidasmoodi?“
„Ahhaa!“ hüüdis mees ja viibutas naise poole oma prullakat nimetissõrme. „Just selle juurde ma otsekohe tulengi. Selles peitubki kogu loo saladus. Nojah – mis sina siis õige arvad, Mabel, mis on selle ime tekitaja?“
„Mesilasema toitepiim,“ vastas naine. Sa oled selle juba välja öelnud.“
„Just mesilasema toitepiim see ongi!“ hüüdis mees, plaksuas käsi ja kargas istmelt püsti.
Ta suur ümar nägu õhetas nüüd erutusest ja ta mõlemale põsesarnale oli ilmunud kaks ergavat tulipunast laiku.
„ Asjad arenevad nõnda. Ma esitan selle sulle väga lihtsal kujul. Mesilastel on vaja uut ema. Ja juba nad hakkavadki ehitama üht isepäinis suurt kuppu, nimetagem seda emakupuks, ja nad lasevad venal emal sinna muneda ühe muna. Üejäänud tuhatüuheksasada üheksakümmend üheksa muna muneb ema tavalistesse tööliskuppudesse. Edasi, niipea, kui need munad on vakladeks hautud, tõttavad kokku amm-mesilased ja hakkavad kuppudesse toitepiima pumpama. Seda saavad kõik, niihästi töölised, kui ema. Aga nüüd tuleb tähtis asi, nii et, Mabel, kuula hoolega. Sin tulebki vahe sisse. Tööliste vaglad saavad seda iseäralikku imetoitu ainult oma vaglaelu esimese kolme päeva jooksul. Pärast seda hakkavad hoopis teistsugust toitu saama. Mis tegelikult juhtub on see, et nad võõrutatakse, ehkki see pole tavalise võõrutamise moodi, sest ta on nii äkiline. Pärast kolmandat päeva viiakse nad paugu pealt üle enam –vähem tavalisele meseilastoidule- mee ja suira segule- ja siis , umbes kahe nädala pärast, tulevad nad töölistena välja. Aga teisiti käib vagla käsi emakupus!
Tema saab mesilasema toitepiima k o g u o m a v a g l a e l u v ä l t e l. Amm- mesilased lihtsalt kallavad seda kuppu nii palju , et väike vagel otse ujub piimas. Ja see ongi, mis temast emamesilase teeb.“
„ Seda ei saa sa tõestada,“ ütles naine.
„Palun sind, Mabel, ära räägi nii neeult lolli juttu. Tuhanded inimesed on ikka ja jälle seda tõestanud, seda on teinud kuulsad teadlased kõigist maailma maadest. Selleks poele sul muud vaja, kui võtta vagel tööliskupust välja ja panna ta emakuppu- seda toimingut nimetatakse vääristamiseks- ja just selles, et amm- mesilased teda pidevalt ja rikkalikult mesilasema toitepiimaga varustavad, peitubki see hookuspookus, miks emakupu vagel emamesilaseks kasvab. Ja veel suurem ime on koletu suur erinevus mesilasema ja tööise vahel, kui nad täis on kasvanud. Kõhualused on neil isemoodi kujuga.Nõelad on isemoodi. Jalad on isemoodi. Veel on...“
„Mille poolest neil jalad siis isemoodi on?“ küsis naine, et meest proovile panna.
„Jalad? Noh, mesilastel on suira tassimiseks jala küljes väikesed suirakorvid. Mesilasemal neid pole. Ja nüüd veel üks asi. Mesilasemal on suguosad täiesti välja arenenud. Töölisel ei ole. Ja kõige hämmastavam on see ,Mabel, et mesilasema elab keskmiselt neli kuni kuus aastat. Tööline elab vaid harukorral niisama palju kuidki. Ja kogu see vahe tuleb sellest, et üks nendest on saanud mesilasema toitepiima, teine aga mitte!“
„Kaunis raske on uskuda,“ ütles naine,“ et see tuleb toidust.“

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim 5

„Muidugi on seda raske uskuda. Nüüd aga veel üks taru imedest. Tegelikult on see teiste seas üks kuradim ime. See on nii põrgulikult röögatu ime, et ta on ka kõige suuremad teadusmehed aastasadadeks pahviks löönud. Oota üks hetk. Jää paigale.Ära liiguta.“
Ta kargas jälle püsti , läks raamatukapi juurde ja hakkas raamatute ja ajakirjade seas tuhnima.
„Ma tahan sinu jaoks mõningaid teateid välja otsida. Käes. Siin ongi üks. Kuula.“ Ta hakkas „ American Bee Journalist“ ette lugema:
„ Kui dr. Frederick A. Banting Torontos elas ja juhatas uhket uurimislaboratooriumi, mille Kanada rahvas oli talle kinkinud tõeliselt suure teene eest, mis ta inimkonnale oli osutanud insuliini leiutamisega, täkas temas huvi mesilasema toitepiima vastu. Tema soovil tegid kaastöölised koostise põhjaliku analüüsi...“
Albert tegi pausi.
„Olgu peale, kõike seda pole mõtet lugeda, räägin sellest mis juhtus. Dr. Banting ja tema kaastöölised võtsid kahepevaseid vaklu sisaldavatest emakuppudest toitepiima ning hakkasid seda siis analüüsima. Ja mis sa arvad, mis nad avastasid?“
„Nad avastasid,“ jätkas mees, „ etmesilasema toitepiim sisaldab fenoole, steroide, glütsiini, glükoosi ja nüüd peamine – kaheksakümmend kuni kaheksakümmend viis protsenti tundmatuid happeid!“
Alber seisis kapi kõrval, ajakiri käes, võidukas ja kentsakalt kaval naeratus näol; naine aga seiras teda hämmeldunult.
Ta ei olnud pikk mees; tal oli tüse ja matsakas pudrupehme maadlii keha ning lühikesed jalad. Viimased olid veidike kõverad. Pea oli äratu suur jaümar, kaetud lühikeseks lõigatud harjasjuustega, ja suurem osa näost oli nüüd, kus ta habemeajamisest täiesti loobunud oli, peidetud umbes tollipikkuste pruunikaskollaste karvaebemete alla. Nii või teisiti, tal oli üsna pentsik väljanägemine, seda ei saa eitada.
„ kaheksakümmend kuni kaheksakümmend viis protsenti tundmatuid happeid,“ ütles ta. „Kas pole fantastiline?“ Ta asus jälle raamaturiiuli kallale ja hakkas sealt uusi ajakirju otsima.
„Mid need tundmatud happed endast õige kujutavad?“
„Selles konks ongi! Seda ei tea keegi! Isegi Banting ei osanud neid määrata. Kas oled Bantingi nime kuulnud?“
„Ei ole.“
„Juhtumisi on ta tänapäeval maailma peaaegu kõige kuulsam arstiteadlane, vaat mis.“
Vaadates raamatukapi ees seisvat meest, tema harjasjuukseid, karvast nägu ja matsakat pudrupehmet keha, ei suutnud naine vastu panna mõttele, et mehes on kummalisel kombel midagi mesilaslikku. Ta oli sageli näinud, et naised muutuvad ajapikku samanäolisteks hobustega, kelle seljas nad ratsutavad, ja ta oli märganud, et inimesed kes peavad linde või bullterjere või spitse, hakkavad lõpuks jahmataval moel sarnanema olevusega, kelle nad endale on muretsenud. Aga siiamaani polnud naisele kunagi pähe tulnud, et mees võiks mesilase moodi välja näha. See ehmatas teda pisut.
„Aga kas Banting kunagi proovis mesilasema toitepiima süüa?“ küsis naine.
„Muidugi ei söönud ta seda, Mabel. Tal polnud seda nii palju. See on liiga kallis.“
„ Kas sa tead mis?“ ütles naine, kes vahtis ainiti meest ja naeratas samal ajal. „Sa oled hakanud õige veidike mesilase moodi välja nägema, ehk oled seda ise ka tähele pannud?“
Mees pöördus ja vaatas naise poole.
„Ma arvan, et seda teeb peaasjalikult habe,“ ütles naine.
„Ma tahan et sa selle maha ajksid. Isegi värv on tal mesilase oma, kas sa ei arva?“
„Mis pagana jama sa ajad, Mabel?“
„Albert, „ ütles naine.“Talitse oma keelt!“
„Kas tahad edasi kuulata või ei?“
„Jah, kallis, palun vabandust. Ma tegin ainult nalja. Räägi edasi.“
Mees läks tõmbas uue ajakirja riiulilt ja hakkas seda lehitsema. „Mabel , kuula, mis nüüd tuleb- „ 1939. aastal tegi Heyl katseid kaheküne ühe päevaste rottidega, ta süstis neile mesilasema toitepiima erinevates kogustes. Tulemusena täheldas ta munasarjade varaküpset follikulaarset arengut, mis oli võrdeline süstitud mesilasema toitepiima hulgaga.“
„Selge!“ karjatas naine. „seda teadsin ma ette!“
„Jama. Häda pole midagi. Veel üks asi, Mabel. Still ja Burdett avastasid, et sigitusvõimetu isarott, kellel oli manustatud iga päev tilluke doos mesilasema toitepiima, sai isaks mitmeid kordi järjest.“
„Albert, „ karjus naine. „See piim on liiga kange , et seda lapsele anda! See ei meeldi mulle sugugi.“
„Tühi jutt, Mabel.“
„Aga miks nad proovisid seda siis ainult rottide peal, ütle mulle? Miks ei võta mõni kuulus teadlane seda ise sisse? Nad on selleks liiga targad, vaat mis. Kas sa arvad tõesti, et dr. Banting hakkaks enda kallal riskima, kui ta oma armsate rottide munasarjad läbi on uurinud? Seda ei teeks ta ilmapeal.
„Aga nad on andnud seda ka inimestele, Mabel. Selle kohta on siin terve artikkel. Kuula vaid.“
Mees pööras lehekülge ja hakkas jälle ajkirjast ette lugema. „ 1953. aastal hakkas Mehhikos
Rühm eesrindlikke arste mesilasema toitepiima tillukestes doosides välja kirjutama niisuuste hädade vastu nagunärvipõletik, liigesepõletik, suhkruhaius, hingeldustõbi, krupp, podagra...Edasi tuleb terve kuhi allkirjadega varustatud tänukirju raviaustelt.... Kuulus börsimaakler Mexico Cityst haigestus eriti pahaloomulisse psoriaasi. Ta muutus füüsiliselt eemaletõukavaks. Kliendid kippusid mujale minema. Äritegevus hakkas selle all kannatama. Meeleheites hakkas ta mesilasema piima sisse võtma – üks tilk iga söögi alla, ja oh imet! Nagu nõiaväel oli kahe nädalaga terve. !Jena“ kohviku kelner, samuti Mexico Cityst, teatas, et tema isa, kui ta oli seda imeainet pisikestes annustes pillidena sisse võtnud, sigitas üheksakümne aastaselt terve poisslapse. Härjavõitluse korraldaja Acapulcost, kes oli kuivale jäänud, nii et ta käsutuses oli vaid üks täitsa uimane härg, süstis sellele ühe grammi mesilasema toitepiima (ülemäära suur doos) just enne härja areenile laskmist. Tagajärjeks oli, et elajas muutus nii kärmeks ja metsikuks, et ta kaheksale pikadoorile, kolmele hobusele ja matadoorile otsa peale tegi, ja lõpuks...“
„Kuula!“ ütles mrs. Taylor meest katkestades. „Laps vist karjub.“
Albert tõstis pilgu ajakirjalt. Oli päris kindel, et ülalt magamistoast kostab jõulist lapsekisa.
„küllap on ta näljane,“ ütles mees.
Naine vaatas kella. „Helde taevas!“ hüüdis ta ja hüppas püsti. „Jälle olema toidukorra mga maganud! Sina Albert sega kähku toitu, seni kui ma ta alla toon! Aga tee ruttu! Ma ei taha tal oodata lasta.“
Mõne hetke pärast oli mrs. Taylor tagasi, röökivat lapsukest kätel kandes. Naine oli lausa erutatud, ta polnud ju veel harjunud koleda ja lakkamatu röökimisega, mis tuleb terve imiku suust, kui ta süüa tahab. „ Tee kähku, Albert!“ hüüdis naine, seadis enda tugitooli istumaja võttis lapse sülle. „Kähku, palun!“
Albert tulei köögist tuppa ja ulatas naisele pudeli sooja piima. „ See on täitsa paras,“ ütles ta. „Sul pole vaja seda proovidagi.“
Naine tõstis imiku pea veidi kõrgemale ja lükkas siis kummitissi kisat pärani suhu. Beebi napsas tehistissist kinni ja hakkas imema. Kisa katkes. Mrs. Taylor lasi end lõdvaks.
„Oh, Albert, kas a pole armas?“
„Ta on õudselt vahva, Mabel, - tänu mesilaspiimale.“
„Ei, kallis, ma ei taha kuulda enam ainustki sõna sellest vastikust möksist. See ajab mulle surmahirmu nahka.“
„Sa teed suure vea,“ ütles mees.

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim 6

„Seda me veel näeme.“
Laps imes lutti edasi.
„Mina usun, et ta jälle kõik kinni pistab, Albert.“
„Kindlasti,“ütles mees.
Ja mõne minuti pärast oligi kogu piim otsas.
„Oh, küll sa oled tubli tüdruk!“ hüüdis mrs. Taylor ja hakkas samal ajal lutti õrnasti ära tõmbama. Titt taipas, mida ema tahab teha ja hakkas tugevamini imema, püüdes lutti kinni hoida. Naine sikutas, ja lutt tuli plumpsti suust välja.
„Pää! Pää! Pää! Pää! Pää!“ pistis imik röökima.
„Oh sa kisakõri, „ütles mrs. Taylor, tõmbas lapse oma rinnale ja patsutas teda selga.
Patsutamine tõi kohe tulu: imik röhatas paar korda.
„Näed sa, mu kallis, juba ongi kõik korras.“
Mõneks sekundisk kisamine lõppes. Siis hakkas see jälle pihta.
„Patsuta teda veel, „ ütles Albert. „ Ta jõi piima liiga kiiresti ära.“
Naine tõstis imiku tagasi oma rinnale. Ta hakkas maimukest selja pealt triikima. Ta õstis last ühelt käelt teisele. Ta asetas lapse sülle kõhuli. Ta pani lapse põlvele istuma. Aga see ei hakanud enam uuesti röhitsema ja kisa muutus iga hetkega aina kõvemaks ja nõudikumaks.
„See on kopsudele hea,“ ütles Albert Taylor ja naeris laia naeru. „just sel kombel nad treenivadki oma kopse-sa tead ju seda, Mabel?“
„Pai tüdruk! Pai! Pai! Pai!“
Nad ootasid veel viis minutit, aga karjumine ei lakanud hetkekski.
„Vaheta mähkmed,“ ütles Albert. „ Ta on mähkmed märjaks teinud, muud ei midagi.“
Mees tõi köögist puhtad mähkmed, mrs taylor võttis vanad ära ja pani uued asemele,
Sellest polnud mingit kasu.
„Pää! Pää! Pää! Pää!“ röökis titt.
„Ega sa talle haaknõela läbi naha ei torganud, Mabel?“
„Muidugi ei torganud,“ütles naine ja pistis sõrmed mhkem alla, et kindel olla.
Vanemad istusid teineteise vastas tugitoolides, naeratasid närviliselt, seirasid beebit, keda ema süles hoidis, ja ootasid, et see väsiks jakarjumise lõpetaks.
„Kas tead mis?“ ütles viimaks Albet Taylor.
„Noh?“
„Vean kihla, et ts on ikka veel näljane. Vean kihla, et ta ri taha muud midagi , kui veel üht tublit lonksu sellest pudelist. Mis oleks, kui tooksin talle õige lisaportsu?“
„Minu arvates ei tohiks me seda teha, Albert.“
„See teeb talle aeva head, „ ütles mees ja tõusis püsti.
„Ma lähen ja panen talle veel teisegi annuse sooja.“
Ta läks kööki ja oli seal mõne minuti. Kuita tagasi tulie, hoidis ta käes ääreni täis pudelit.
„Ma tegin talle topeltportsu, „ teatas mees. „Kaheksa untsi. Igaks juhuks.“
„Albet! Oled sa hull või! Kas sa siis ei tea, et ületoitmine on niisama hab, kui ületoitmine?“
„Ega sa pea ju talle tingimata kogu portsu andma, Mabel. Sa võid iga hetk toitmise järele jätta. Hakka nüüd peale,“ ütles ta naise kohale kummardudes. „Las ta joob.“
Mrs. Taylor hakkas imiku ülahuult lutiotsaga õrritama. Pisike suu lõo kummitissi ümber lõksuna kinni ja äkitselt sugenes tuppa vaikus. Lapse keha lõtvus ja kui ta jooma hakkas, säras ta näost õndsus.
„Näed nüüd, Mabel. Mis ma rääkisin?“’
Naine ei vastanud.
„Ta on ablas, vaat mis. Näe kuidas ta imeb.“
Mrs. Taylor seiras piima taset pudelis. Piim kahanes kiiresti ja ilma pikemata olid kolm või neli untsi kaheksats läinud nagu niuhti.
„Noh ,“ ütles naine. „Aitab küll.“
„Sa ei tohi seda ometi praegu ära tõmmata, Mabel.“
„Tohin küll, kallis. Ma pean.“
„Lase aga käia, naine. Las joob kõik ära, ei maksa koonerdada.“
„Aga Albert...“
„Ta on ju näljas, kas saei näe? Ime aga edasi mu kaunike,“ ütles mees. „Joo pudel lõpuni.“
„See ei meeldi mulle, Albert,“ ütles naine, aga pudelit ta ära ei tõmmanud.
„Mabel, ta teeb ainult kaotatud aja tasa ja muud ei midagi.“
Viie minuti pärast oli pudel tühi. Aeglaselt tõmbas mrs. Taylor luti ära ja sel korral imik ei protesteerinud, ei teinud piuksugi. Ta lamas vaikselt ema süles, silmad rahulolust tardunud, suu poollahti ja huuled piimaga koos.
„Tervelt kaksteist untsi, Mabel!“ ütles albet Taylor.
„Kolm korda rohkem , kui normaalne annus! See on hämmastav!“
Naine vahtis lapsele otsa. Nüüd oli ta jälle murelik, huuled olid kokku pigistatud, hirmunud ema ilme oli ajapikku ta näole tagasi tulnud.
„Mis sinul viga on?“ küsis Albert. „Ega sa sellepärast ometi muret ei tunne, ega ju? Ei maksa loota, et need neli närust untsi ta tagasi õigesse kaalu viivad, ärand ole naeruväärne.“
„ Tule siia , Albert,“ütles naine.
„Mis lahti?“
„ Ma ütlesin sulle, tule siia.“’
Mees astus lähemale ja jäi naise kõrvale siema.
„Vaata nüüd hoolega ja ütle, kas sa märkad tema juures midagi erilist?“
Mees silmitses imikut ligidalt. „ Mulle näib, Mabel, et ta on suuremaks kasvanud, kui sa seda silmas pidasid. Suuremak ja priskemaks läinud.“
„Võta ta sülle,“käsutas naine. „Võta ja tõsta ta üles.“
Mees sirutas käed ja tõstis lapse ema sülest.
„Püha jumal!“ hüüdis mees. Ta kaalub terve tonni!“
„Nõnda jah.“
„Noh, imetore!“ hüüdis mees ja ta nägu lõi särama.
„Vean kihla, et ta kaal on juba normis!“
„Mul on hirm nahas, Albert! See on läinud liiga kiiresti.“
„Tühi jutt, naine.“
„Selle vastiku toitepiima süü puha, „ ütles naine.
„Ma vihkan seda pöga.“
„Mesilasema toitepiimpole sugugi vastik, „ vastas mees, täis püha viha.
„Ära ole rumal, Albert! Kas sinu arvates on siis normaalne, et laps hakkab niisuguse kiirusega kaalus juurde võtma?“
„Muud sa ei oskagi kui iriseda!“ karjus mees.
„Sul oli süda saapasääres, kui ta maha võttis, ja nüüs oled sa jälle kabuhirmus, et ta juurde võtab! Mis sinuga ahti on, Mabel?“
Naine tõusis last sülle võttes püsti ja hakks ukse poole minema.“Mul pole muud öelda ,“ütles ta, „ kui seda , et on suur õnn, et mina olen siin ja hoian silma peal, et seda talle enam anda ei saaks, see on kõik, mis mul öelda on.“ Ta läks toast välja ja Albert seiras teda läbi avatud ukse, kuidas ta läbi eeskoja trepijalamile jõudis ja üles minema hakkas, ning kui ta oli juba kolmendal või neljandal astmel, jäi ta äkki peatuma, seisis üsna mitu sekundit vagusi, otsekui püüdes midagi meelde tuletada. Siis pööras ta ringi , tuli üsna kiiresti alla tagasi ning astus taas tuppa. „Albert,“ ütles ta.
„Mis on?“
„Ma tahan loota, et selles viimases segus , mida me talle andsime, polnud enam mesilasema piima?“
„Ma ei taipa, mis sul selle vastu peaks olema, Mabel.“

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Mesilasema toitepiim 7

„Albert!“
„Mis siis lahti on?“ küsis mees pehmelt ja süütult. „ Kuidas sa julgesid! Karjus naine.
Albert Tylori suurele ja habetunud näole sugenes valuline ja hämmeldunud ilme.
„Minu meelest peaksid sa olema täitsa õnnelik, et ta seda veel ühe suure annuse on saanud,“ ütles mees. „ Mina olen õnnelik, ausõna. Ja see oli tõepoolest suur annus, usu mind, Mabel.“
Naine seisis ukseorvas, magav laps rinnale surutud, ja vahtis pärani silmi oma meest. Ta seisis väga sirget, keha raevust pingul, nägu kahvatum ja huuled tihedamalt kokku pigistatud, kui kunagi varem.
„Pane mu sõnu thele,“ ütles Albert parajasti, „ ta kasvab sul nii toredaks võrukaelaks, et võidab varsti igal ülemaalisel lastenäitusel esikoha. Ahaa, kas sa ei tahaks teda praegu kaaluda, et teada saada, kui palju ta juurde on võtnud? Kas tahad Mabel, ma toon kaalud ja sa saad teda kohe kaaluda?“
Naine läks otsemaid suure laua juurde toa keskel, pani lapse lauale ja hakkas tal kiiresti rõivaid seljast võtma. „Olgu,“ nähvas ta. „Mine too kaalud!“ Väike öösärk lendas seljast, seejärel alussärgike.
Siis haakis ta mähkmed lahti , tiris need ümbert ja nüüd jäi beebi alasti lauale lamama.
„Aga, Mabel!“ hüüatas Albert. „See on ju ime! Ta on paks nagu põssa!“
Tõepoolest , lapse luudele oli eilsest peale hämmastavalt palju liha kasvanud. Väike sissevajunud rind, kus varem ribikondid igalt poolt olid paistnud, oli nüüd matsakalt kaardus nagu tünn ning kõht punnitas kõrgele üles. Kummaline küll, aga käed ja jalad ei tundunud olevat võrdväärselt kasvanud. Nad olid endiselt lühikesed ja kuivetanud, nad nägid välja, otsekui väikesed pulgad, mis on rasvarulli sisse torgatud.
„Vaata! Ütles Albert. „ Talle on hakanud kõhu peale karvaudemeid sugenema, et tal soe oleks!“ Mees sirutas käe välja ja pidi juba hakkama sõrmeotsaga silitama peent ja siidist kollakaspruuni karvkatet, mis oli äkki ilmunud tite kõhule.
„Ära puutu teda!“ karjus naine.Ta pöördus ja jäi meest vahtima, silmad põlemas peas. Äkki näis ta väikese löömahoos linnuna, kael mehe poole kenus – nagu tahaks ta iga hetk teisele näkku lennata ja silmad peast välja nokkida.
„Pea kinni,“ ütles mees ja taganes.
„Sa oled ju hulluks läinud! Karjus naine.
„Palun pea nüüd ometi kinni, Mabel, sest kui sa ikka veel arvad, et see värk on hädaohtlik... " seda sa ju mõtled, eks ole?
“Noh olgu peale, kuula mind hoolega. Nüüd võtan ma ette ja tõestan sulle ,Mabel, üks kord ja igaveseks, et mesilasema toitepiim on inimolendile täiesti kahjutu, isegi kui seda võtta tohututes doosides. Näiteks, millest see sinu arvates tuli, et me saime mullusui ainult pool meesaagist? Ütle mulle.“
Albert oli taganenud naisest kolm või neli sammu eemale, ja seal hakkas ta end juba õdusamalt tundma.
„Põhjus miks me saime mullusui ainult poole tavalisest meesaagist,“ ütles mees ja madaldas häält, „peitus selles, et ma korraldasin ümber sada taru ja panin nad mesilasema piima tootma.“
„Mis sa tegid?“
„Nojah, „ sosistas mees. „Nii ma arvasingi, et see võib sind veidi üllatada. Ma olen ju siiani teinud seda otse sinu nina all.“ Ta pilgutas naisele oma väikest silma ja ta suunurkade ümber piidles pikaldane ja kelmikas naeratus.
„Niikuinii ei oska sa ealeski põhjust ära arvata, ütles mees. „Tänini olen ma kartnud seda sulle ära rääkida, sest minu arvates võinuks see sulle ...noh... piinlik olla.“
Nüüd tegi ta väikese pausi. Ta oli käed rinna kõrgusel kokku pannud, hõõrus peopesi teineteise vastu ning kuuldus tasast kraapivat häält.
„Kas mäletad väikest lõiku, mis ma sulle ajakirjast ette lugesin? Seda lõiku mis käis roti kohta? Lasm and vaatan , kuidas see oligi? „ Still ja Burdett avastasid, et isarott, kes seni oli olnud sigitusvõimetu...“ Ta jäi kõhkelma, muie ta näol laienes ja igemed paljastusid.
„Kas taipad, Mabel?“
Naine oli päris vakka jäänud ja vaatas endiselt mehele näkku.
„Kui ma esimest korda seda lauset lugesin, kargasin ma jalamaid toolilt püsti jaütlesin iseendale: kui see mõjus räpasele rotile, siis mis pagana päralt ei peaks see mõjauma Albert Taylorile.“
Ta vakatas jällegi, sirutas oma pea õieli ja pööras ühe kõrva pisut naise poole, oodates, et too ütleks midagi.
Aga naine oli vait.
„Ja üks asi veel,“ jätkas mees. „Selle toimel hakkasin ma end nii imehästi tundma, Mabel, kuidagi täiesti teistmoodi, kui ma end seni olin tundnud, nii et ma võtsin seda edasi ka siis, kui sina olid toonud mulle rõõmustava sõnumi. Küllap olen ma seda viimased kaksteist kuud terved ämbrid endale kurku kallanud.“
Naise suured ja raskemeelsed kummitusesilmad liikusid uurivalt üle meha näo ja kaela. Kaelal polnud nahka nähagi, isegi mitte külgedel, kõrvade all. Kogu kael kuni selle jooneni, kus ta särgi krae alla kadus, oli üleni kaetud lühikeste ja siidiste kollakasmustade karvadega.
„Küll sa näed,“ ütles mees, läks naisest eemale ja jäi nüüd armunult beebit silmitsema, „ see hakkab tillukesele lapsele veelgi paremini mõjuma, kui täiesti väljaarenenud mehele nagu mina. Sa ainult tule ja vaata teda ning sa näed ise, on ju nii?“
Naise silmad rändasid aeglaselt allapoole ja peatusid imikul. Beebi lamas alasti laual, paks , valge ja oimetu, otse kui hiiglaslik tõuk, kelle vaglaelu on lõpule jõudmas ja kes peagi lendab laia maailma, igati täiuslik oma suiste ja tiibadega.
„Miks ei kata sa teda kinni, Mabel,“ ütles mees. „Me ei taha ju, et meie väike emamesilane külma saaks.“

Eri kuradi kino.

Eri kuradi kino.

muide Poku

Tegu on lausa filmiga ja sellest on juba hulka aastaid tagasi, kui see kaunis sürr linateos sati pealt jooksis ...
Püüan meenutada pealkirja, meelde tuleb, annan teada

"Tales of the Unexpected" Royal Jelly

http://www.imdb.com/title/tt0717471/
See oli mingi 9 aastat kestnud seriaal ja selle teise aasta esimene osa
Kahjuks üksikuna allalaadimiseks ei leidnud, aga kui tahtmist 3,5G alla tõmmata, siis teine aastakäik on siin (kui on): http://www.torrentreactor.net/torrents/1594223/Tales-of-the-Unexpected-Complete-Season-2-(1980)-DVDRip-(XviD)

Video olemas

Kas kellelgi on kohta, kuhu üles laadida 234 MB?