Ämmaemand Endla ja meie mesindus

Aasta mesinikKuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja alfa pilt

Tõnu Hagelberg kirjutab 24.08.2000 aasta Maamajanduse ajakirjas:

Ämmaemand Endla ja meie mesindus

Eesti mesilasperede arv on kolmandiku jagu kokku kuivanud ning meie turul laiutab välismaa odav ja kehv mesi.

Kuid kõigele vaatamata särab ja tegutseb Eesti mesilasemade ämmaemand Mai Endla, kes tänavu valiti aasta mesinikuks.

Agronoomiatudeng Mai Endla ootas kella poole üheni. Tema juhendajat polnud ikka veel. “Ise lubas kell kümme kohal olla,” kirus noor naine mõttes mesinduse õppejõudu Ants Pahlat.

Mõni aasta tagasi oli Mai Endla pärast Rakveres keskkooli lõpetamist EPAsse astunud. Ja nüüd ta istus ja ootas.

Ent Ants Pahla ei uskunud, et üks plika mesilasi ei pelga. Veel vähem uskus mees, et mõni tüdruk võib mesilindude vastu tõsist huvi tunda. Sestap ta ei kiirustanudki.

Pahla eksis. Endla ootas ta ära. Üllatunud õppejõud pani tudengi kohe mesilassülemeid valvama ja sõitis ise koos oma prouga lõunasse suvitama. See juhtus 1950ndate lõpus. Nii algas Mai Endla tee mesindusse.

Tänavu valiti ta Eesti aasta mesinikuks (2000).

Vana mesinik tahab rahu

Pärast sõda oli Eestis mesilasperesid järel vaid 17 000. Pätsu ajal oli neid üle 100 000, sama palju oli peresid ka 1960–1970ndatel.

Praegu on Eestis umbes 30 000 mesilasperet. Riigikorra muutus, mesilaste haigused, endiste ühismajandite mesilate erastamised ning vanade mesinike surm on teinud oma töö.

Tegelikult võimaldaks meie loodus pidada 140 000–160 000 mesilasperet.

Praegu annab mesindus põhisissetuleku sajale talule, kus mesilas on 70–300 peret. Veel on meil paarsada poolkutselist mesinikku, kellel 30–70 mesilasperet. Ülejäänud pered kuuluvad hobimesinikele.

Kokku on Eestis 3000 mesinikku, kes toodavad keskmisel meeaastal 500–600 tonni hüva nektarit. Kaks aastat tagasi põua-aastal langes meesaak 150 tonnile.

Mai Endla sai läinud aastal oma poolesajast tarust 1,5 tonni mett, tunamullu põua-aastal vaid 300 kilo. Ta viib oma mee poodi, saab sealt 700grammise meepurgi eest 40 krooni. “Raha suhtes olen ma täielik umpa,” rehmab naine käega. Turutädid võtavad mee müümise eest veerandi endale.

Brüsseli turuvärav on praokil

Kuidagi tuleb Eesti mesinik ots otsaga kokku. Rikkusest on asi kaugel. Kui Saaremaa mesindusselts tahtis aastase liikmemaksu viie krooni pealt kümnele kergitada, peeti seda paljuks. Küll olid mesinikud nõus liikmemaksuks ühe purgi mett tooma. See maksab 50 krooni.

Eesti meetootjatel on palju head mett käes, odavalt nad seda ära ei anna. Ei tasu, ei raatsi. Aega küll. Mesi seisab riknemata sajandeid.

Tänavu 1. juulist tohivad meie mesinikud Euroopa Liitu 30 tonni mett tollivabalt müüa, see on umbes 5% kogu Eesti meetoodangust. Euroopa Liit ise toodab ainult poole vajaminevast meest, nii et turul on ruumi küll. Paraku jäävad meevurrid rahapuudusel ostmata, mesilate kaasajastamisest rääkimata. Eestis pole mitte ühtegi eurotasemel mesilat, kus teed oleksid asfalteeritud ja kõik seadmed roostevabast terasest.

Tuhande ja ühe võimalusega Eesti meeturg

Tunamullune põua-aasta keeras Eesti mesindusturu täiesti segamini. Kodumaine saak oli napp, turul tekkis auk ja ärimehed hakkasid mett välismaalt sisse vedama. Kuid nüüd sadas kaela uus häda.

Eestis reguleerivad mesindust nii meeseadus kui -määrus, kus on kirjas, milline peab müüdav mesi olema. Meie laboratooriumid õietolmu järgi mee asukohamaad kindlaks ei tee. Vajadusel peavad soomlased appi tulema.

Mullu saadeti Soome viie Eesti ettevõtte meeproovid, mille purkidel ilutses silt: Eesti mesi. Soomlased ajasid imestusest silmad pungi, kui Eesti meest eukalüpti õietolmu leidsid. Igal maal kasvavad eri liiki taimed, kust mesilased saaki korjavad.

Piinlik lugu. Viiest ettevõttel vaid ühel oli tõesti Eesti mesi, seegi soojendamisega rikutud.

Asja nipp on selles, et maailmaturul maksab mesi vähem kui Eestis. Venemaalt saab meekilo kätte ühe Ameerika dollari eest. Asi see odav mesi Eestisse vedada pole, siin võib lõhnaks ka sortsu eestimaist nektarit lisada. Ja müüki. Kasum missugune.

Eesti mesitarudes on kombeks kaks kuningannat korraga

Eestis müüakse mett ka Taani, Hollandi, Saksa või mõne muu maa sildi all. Mesi on küll seal riikides pakitud. Kuid tegemist võib olla näiteks Hiina tootega. Mesinike liidu pealik Aleksander Kilk teab, et Hiinas on suured hooned, kuhu üle suure riigi mett kokku ostetakse. “Keegi ei tea, mis seal hoonetes toimub ja millega seal mett segatakse,” ütleb Kilk.

Meie tarbijakaitse võib ju mõne mee-ettevõtte ühte ladu kontrollida, kuid mitte keegi ei tea, mitu salaladu ettevõttel kusagil mujal on.

Tegelikult on saladus ka meie mesinike ja mesilasperede täpne arv. Paljud eakad mesinikud ei usalda küsimustele oma mesila suuruse kohta vastata. Mesinike ja mesindussaaduste registrit pole.

Eesti Aianduse ja Mesinduse Keskselts pöördus paar aastat tagasi põllumajandusministeeriumi, Riigikogu ja Põllumajandus-Kaubanduskoja poole: appi, on põud, nigel meesaak hävitab meie mesinduse.

Paraku oli palujaile lihtne ära öelda. Küsimuse ees – palju siis abivajajaid on – ajas Eesti Aianduse ja Mesinduse Keskselts, kes loeb ennast meie ajalooliste mesindusseltside järeltulijaks, käed püsti. Ei teadnud mesinike täpset arvu ka 1992. aastal loodud Eesti Mesinike Liit. Jäigi küsitud üle miljoni krooni saamata.

Ja nii sumisevadki meie mesinduses kaks seltskonda – selts ja liit. Seltsi mesinduse ala liider on Sirka Arro. Mesinike liitu juhib Tallinna tehnikaülikooli õppejõud ja 50 mesitaru omanik Aleksander Kilk.

Veerand sajandit mesilasi tohterdanud Arro ütleb, et meie mesinduse põhiprobleem on turg ja haigused. Kilk ütleb vastupidi: haigused ja turg. Nii nad vaidlevad.

Kilk organiseerib välismaist koolitust, Arro sõnul on meie mesinikud ise targad.

“Tihti ei oska välismaised lektorid minu küsimustele vastata,” väidab ta.

Kilgi sõnul hindavad seltsi inimesed oma teadmisi ja kogemusi liialt üle.

Kuninganna ei pea kaalu ei jälgima

Mai Endla ei kuulu ei mesinike seltsi ega liitu. “Ei tea, kumba astuda,” naerab aasta mesinik. Küll käib ta nii ühes kui teises kohas oma ametivendi õpetamas. Mai Endla naerab. Nii selts kui liit loevad teda oma liikmeks. “Kõik teavad, kes on Endla Mai.” Tõsi ta on. Mesinikud teavad-tunnevad Mai Endlat kui tarka ja kogenud mesilasemade kasvatajat.

Lapsepõlves Virumaal oli Mai Endla suitsuandja, aitas mesinikust isal tigedaid mesilasi tossuga eemale peletada. Isa Ferdinand õpetas: “Taru on ainus koht maailmas, kus on kommunism.”

Nüüdseks on Mai Endlast kuningannade ämmaemand saanud.

Mesilasema on mesinduse alus, ta on taru kuninganna. Nagu kuningannade puhul tavaks, on tarus üks ema korraga. Ta muneb päevas oma kahe keharaskuse jao mune. Muidu on ta elu kuldne, mesilased toidavad teda nokast, kaalu ta ei jälgi, on poole suurem ja raskem kui tavamesilane.

Ent Mai Endla paneb mesilased uskuma, et neil tuleb 16 päeva jooksul mitukümmend ema välja haududa. Ta võtab perest ema ära ja mesilased hakkavad instinktiivselt uusi emasid kasvatama. “See on minu õnn,” ütleb Endla.

Igal aastal võtab Endla vastu umbes 200 “sünnitust,” üks mesilasema maksab 150 krooni, see teeb aastas 30 000 krooni, ligi sama palju saab Endla mee eest. Kuid kasum on ainult 30%. Raha kulub kas või oma Saue vallas Hüüru külas oleva maja remondiks.

Mesilased on huvitavamad kui mehed

Pärast EPA lõpetamist töötas Mai Endla paar aastat Mulgimaal agronoomina Kurvitsa sovhoosis, siis tuli ära Venemaale minna.

Viljandi suurune Rõbnoje linnake Rjazani oblastis oli impeeriumi mesinduse meka, seal asus üleliiduline mesindusinstituut. Sinna Mai Endla koos teise eesti tüdruku Sirka Arroga jõudiski. “Me ei rääkinud Maiga meestest, vaid mesilastest,” meenutab praegune Aianduse ja Mesinduse Keskseltsi nõustaja Sirka Arro.

Rõbnojes õppinud kolmeteistkümne rahvuse esindajatest on Arrole meelde jäänud temperamentsed grusiinlased. “Ka nende mesilased olid ja on temperamentsed.”

Endla sõnul oli Venemaa mesindus kõrgel tasemel.

ENSVs loeti mesilast nagu taimeks, siin talitasid mesilindudega mesindusagronoomid. Venemaal läks mesilane looma ette, seal olid mesinduszootehnikud. Mai Endla ei pea mesilast ei linnuks ega loomaks. “Eks ta üks putukas ole.”

Sirka Arrost sai hiljem Eesti mesilaste peaarst. Mai Endla rajas 1966. aastal Harku Järve Mesinduse Tõukeskuse, mis töötas kuni läinud aasta maini. Kui Mai Endla päev enne oma 59. sünnipäeva pensionile siirdus, läks ka see ainulaadne asutus hingusele.

Endlal on sellest kahju, sest üle kõige armastab ta mesilasi. Mis sest, et juba üle 30 aasta iga päev nende käest nõelata saab. “Absoluutselt ei märkagi neid pisteid,” naerab naine õnnelikult.

Ja õnnelik ta ongi. Endla teab mesilastest kõike. Ka seda, et muidu usin ja töökas mesilane pole alati ideaalne. “Kui ühel on maja halvasti kaitstud, tuleb teine kohe rüüstama. Nagu inimene.”

Ent ikkagi usub Mai Endla, et “nemad seal tarus on õnnelikud”. Mõtleb natuke: “Lesk siiski ei ole õnnelik, ta visatakse sügisel tarust välja.” Nii et keegi ikka kannatab.

Kommenataar: Enamus mesinike tunnevad Mai Endlat ja see artikkel väärib ka praegu lugeda, mujalt netist seda enam ei leia. Olin endale salvestanud 2000'ndal aastal arvutisse. Selle 10'ne aastaga pole eesti mesinduses palju muutunud, ainult hinnad on kõrgemad.

Mai Endla