Jäneda

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Tegin nii lühidalt kui suutsin ja jätsin paljust kirjutamata, kuid siin see Jäneda kokkutuleku esimene päev on, koos minu muljetega. Paljud nägid ja kuulsid hoopis teisi asju, seda nägemust ei pea võtma ainukese olemasoleva tõena vaid minu poolse püüdena kohal mittekäinutele pilti maalida.

20. veebruar, esimene päev

Alustaks sellest kuidas ma Jänedale jõudsin ja hakkasin koos hulga rahvaga õiget maja otsima. Paljud olid parkinud oma autod „Musta Täku“ ukse ette ja püüdsid sisse trügida, kuid tulutult. Mina tegin ettenägelikult poes sisseoste, et õhtul ikka oleks mida saunas jahutuseks juua. Keegi söögimajas uurimas käinutest sai vahepeal teada, et vale maja on, õigem oleks mõisa poolt otsida, ühtki suunavat silti aga kahjuks näha polnud.
Nii me siis koos mõisa poole oma autootsad pöörasime.

Mõisaesine sai hetkega autosid täis. Kuhu ülejäänud oma autod peaks panema? Ah, mis see minu asi on, küll ise otsivad.

Vahemärkusena olgu öeldud, et ega ma kohalik pole, et teaksin iga nurgatagust parklat aga see selleks, me olime juba õige lähedal, kuigi mitte kohal.
Uks mille taha kobardusime, ei avanenud. Vahtisime teineteist nõutute pilkudega kuni hakkas külm. Tegelikult olime pisut vara kohale jõudnud, mina püüan ikka akadeemilise veerandtunni võrra varem kohal olla nagu, kaugema otsa rahval kombeks.

Helistasin Metsamesinikule, tema peaaegu kohalik. Tänu tema juhatusele leidsime lõpuks õige ukse-POSTKONTOR ! Irvitasime koos, et vist toimuvad loengud postkontoris, silti aga ürituse toimumise kohta ei õnnestunudki leida, enne kui saali ukse juurde olime hääle kõmina peale jõudnud.
Ettenägelikud korraldajad olid orgunnind ukse kõrvale kohvilaua, kust sai iga soovija endale sooja tassi pihku, väga meeldiv.

Sain lõpuks mootori ka käima, kohv oli topeltkange, täitsa minu mark Smile
Rahvas lasi saiakestel ja kohvil hea maitsta ja registreeris end talvepäevadel osalejaks. Maksti ka liidu liikme makse ja osteti mesindusraamatuid. Sõnaga igale ühele midagi, kõik oli hästi läbi mõeldud.

Saali oli kogunenud juba hulk rahvast aga meie „Mesindus TV mees“ Tormi`t ei kuskil-hilineb vist?
Kell veel loengute algust ei näidanud, seega vist ei hiline ka. Rahvas muudkui saabus ja teretas. Mulle tundus et enamus mind tunneb aga mina neid mitte. Laia naeratusega tuli mu juurde üks muheda näoga habemik, kes hõikas, tere suli Pokumees ! No mis suli ma olen , pole mingi suli ometi J tervitasin vastu ja pärisin kellega tegu, et kuidas teda peaksin kutsuma, mis on tema mesindus.ee kasutaja nimi? Kui kõlas tema tutvustus , et olen Mart oli ikka päris vahva tunne-ma ei kujutanud teda ikka üldse ette, milline võiks Meie Mikroe-Mart välja näha! Kirjeldaksin teda nii, kui keegi luges kunagi Kivirähu jõulujuttu ja mäletab selle loo lõppu pandud pilti, siis teab ta täpselt milline Mart välja näeb (kahju et enamus foorumi kasutajad pole oma pilte riputanud). Kirjeldada võid ju väga ilmekalt aga, et tabada ja edasi and teise nägu ja olekut, peaks ikka väga põhjalikult seda tegema, loodan et võrdlus ei ole solvav Mardile aga piisav, et teda mitte näinutel ettekujutus tekiks. Kõige ehtsam mesinik mu meelest, just selline nagu enamus rahvast üht mesinikku endale ette kujutab; väärika halli habemega, kena mustriga kamps seljas, selline koduse tunde tekitaja ja muidugi rõõmsa näoga, põsed värskest õhust õhetamas.

Alfa tuli ka käsi pikalt ees tervitama, temaga olin juba korra varem kohtunud, kui oma otsa lõppenud meevarusid veebruaris käisin täiendamas.Suur rõõm oli jälle näha.
Ei hakka alfast teile pilti maalima, küllap näete tema pilti järgmises mesinikus ise ( muidugi vaid juhul, kui mesiniku toimetus midagi jälle maha ei maga).

Vahepeal sai veel paljusid tuttavaid ja mitte tuttavaid nägusid tervitatud ja ometigi ei tundunud kordagi, et keegi oleks liiga anonüümne või tundmatu mulle, kõik kes end netinimega tutvustasid ja kelle nägusid polnud varem õnnestunud näha, tundusid kõik väga kodused ja omased. Anonüümsusest kirjutan ma veidi hiljem põhjalikumalt, sel teemal võeti paaril korral suu ikka väga täis Smile

Lõpuks sai enesele mugav istumine valitud, sest mesinike talvepäevad näisid kohe kohe algavat. Tormi oli vahepeal oma uue kaamera ka üles sättinud, nii et ... (enne ülekannet jõudsin Tormile ka käppa anda, oleme ju kauaaegsed tuttavad, kuigi pole seni veel reaalis kokku saanud).

Esimeseks esinejaks oli Aire Tafenau, kes asus kohe pikalt ja laialt oma teemat valgustama. Fiendusest vist polegi nii põhjalikult varem kuulnud räägitavat aga kuna see teema on minu jaoks üsna igav ja fiendus mu meelest mõistmatu ettevõtlus vorm, siis ei kavatse ma sellest kolme tunnist tiraadi vormida. Teen lakoonilise kokkuvõtte, et tuludeklarit täites tuleks olla hoolikas, deklareerida ei maksaks nõmedusi, kuluaruannetes ei maksaks abikaasa telefoni kasutamise arvelt püüda omale kulusid joonistada jne. Oluline on maksta oma maamaksu esimene pool 31. märtsiks ja teine pool 31. oktoobriks.

Vahepeal läksin saalist välja ja ostsin endale uue tassi kohvi ja ühinesin huvitava vestlusringiga koridoris, kus punt praktikuid/meistrimehi enda ehitatud paarumistaru valmistamise knife jagasid. Paljud avaldasid kahetsust, et ei olnud taibanud enda näidiseid kaasa võtta, mis näitab väga selgelt kui suur hulk mesinikke püüab omal moel meie mesindust edendada.

Saali tagasi minnes rääkis tädi investeerimisest ja igasugu toetuspakettidest, mis kõik ju kenad võimalused paremini toime tulla aga kahjuks eeldavad majandusest palju paremaid teadmisi kui minusugusel hobimesinikul on. Olen uurinud üht ja teist võimalust aga kahjuks on tõsiasi, et enamikul meist toetuse saamise osas kaasa rääkijaid pole. Kõik see eeldab peale teadmiste majandusvallast ka oma raha olemasolu ja ka korralikult kirjutatud projekte. Võid ainult vahtida nagu suurt ookeani ja tõdeda, et on ilus vaade küll aga ujuma või surfilauaga liuglema minek tekitab kõhedust, sest vastuseid pole võimalik muul moel saada kui end ise harides. Õpetama ka keegi ei tule, kuna sinus nähakse kohe konkurenti, kellel äkki hästi läheb, kui toetuse kätte saab, see väärib aga meie ühiskonnas suurt kadedust, kui kellelgi peaks teistest paremini minema. Seega tuleb ise väga põhjalikult uurida, kuidas ja kust saada toetusi ja hoida oma suu kinni, et keegi ei kuuleks J

Kas küsimusi on, kõlas lõpuks aga minu meelest on see üsna mõtetu küsimus, olgu kui tahes hea lektoriga tegu, ei taipa nad ükski anda kuulajatele aega mõtete ja küsimuste settimiseks. Seda oli ka ilmekalt näha pärast koridorides kõndides, kui palju küsimusi oli kuuldu põhjal tekkinud aga keda see enam huvitas.

Peale väikest vaheaega astus kõnepulti Uku Pihlak, kellel oli ette valmistatud teema mesila tasuvusest.
Päris huvitav teema ja intrigeeriv ka samas, sest väga paljud näevad seda teemat erieva nurga alt. Sellest erimeelsusest sai ka kohe aimu, kui asuti kellegi soomlase poolt välja töötatud tabelisse erinevaid arve kohaldama ; sumin saalis viitas selgelt sellele , et ei ei, nii se ei käi ja et see või teine lähtearv ei sobi jne. Päris naljaks pööras vahepeal J Exeli tabeli lubas igatahes Uku „avalikult“ välja panna, kuigi ma kahtlen, kas ta ikka paneb. Tema jutu lõpetuseks ajas igatahes end püsti kõigile tuntud tegelane ja aastamesiniku tiitliga pärjatud Metsamesinik, kel oli kaasas oma kulude ja tulude arvestamise tabel ja kes oli lahkelt nõus seda demonstreerima, kuidas tal need asjad käivad ( täiesti eriev lähenemine ja hoopis teistsugused tulude ja kulude suurused ). Pealegi on tema välja mõeldud tabel täiesti tasuta saadaval ja igaüks kel huvi võib selle endale netist tema kodulehelt tõmmata- http://www.hot.ee/metsamesi/ ei mingit sala, ega „avalikult“ vaid palun võtke mesinikud!

Täiesti õigusega on see mees aastamesiniku tiitli teeninud! Olen tema kodukalt väga palju õppinud ja usun, et paljudel vanadelgi mesinikel tasuks kiigata sellele lehele ja üht teist kõrvataha, ei õigemini kõrvade vahele pista Wink
Aimar Lauge võttis siis ka oma seisukoha avalikuks tuua, kui juba arutlemiseks läks ja esitas kõigile hoopis risti vastupidise plaani tulude ja kulude kohta, väites, et plaane polevat üldse tarvis, et need rikuvad kogu asja ilu. Ta esitas oma seisukohad igatahes üsna veenvalt ja lõbusas toonis, mis oli üsna kena viis selle teema lõpetamiseks.

Lõuna pausil pakutavaid toite ma ei mäeleta, sest kogu söömist saatis elav mesinike vahaline jutuvada. Kui vastutustundetu on panna kokku ühe laua taha rohkem kui 4 mesinikku! Ei, kõhu saime vägevalt täis vitsutatud, toit oli hea.

Peale lõunavaheaega oli kõnepuldis Jaanus Tull, kellel suured kogemused mesindamises, kes on ühtviisi kõva nii praktikas kui teoorias, kes ka aasta mesiniku tiitli omanik ja üks väheseid liidu juhtide hulgast, kes ei pea paljuks kulutada enda aega, vahete vahel interneti portaalis mesindus.ee oma teadmisi jagades. Hea mees.
Teema: Tööajakulu struktuur ja ajakulu vähendamise võimalusi.

Oma sõnavõtus võttis Jaanus kenasti kokku kõik mesinduse põhielemendid ja lahutas need siis üksikelemntideks tagasi. Sellest jutust sain väga selge pildi, mis maksab üks või teine asi ja kuidas see suhestub ambitsioonikate plaanidega rajada endale mesila.

Kõige suuremaid kulusid tekitab mesinikule transport, kui teha õige valik (auto suuruse osas) siis on võimalik oluliselt efektiivsemalt majandada. Usun, et need kel suurema mesila plaanid peas mõlguvad, said kena õppetunni.
Juttudel ei tahetud väga vahesid pidada, seega kuivasin suitsunäljas ka järgmise loengu lõpuni.

Mõtlesin just selle üle, et mitmenda päevakorra punktini ma oma pika jutuga jõudnud en, selgus et alles 4. peatükk. Aimar Lauge võttis rääkida tõuparandusest, mis oli järjekordeslt erinev tavapärasest lähenemisviisist. Aimar tundubki olema veidi erinevast koolkonnast või on ta oma teooria ise arendanud, jääb esialgu teadmata.

Lühidalt, selleks et saada endale tõupuhas pere, tuleb tema jutu järgi osta üks paarumata ema, panna see oma tarusse ja lasta tal paaruda oma leskedega. Seejärel sünnib põlvkond, kes on nn poolpuhtad. Järgmisel aastal tuleb ostetud ema maha müüa ja asemele tuua uus ema. Kui need pooletoobised nüüd sugu teevad, saadakse juba puhas tõug. Võib olla ma sain valesti aru, sest olin just eelmisel aastal sama teinud ainukese vahega, et mina ostsin endale paarunud ema ja pold neil järglastel häda midagi, kõik läksid kollaseks. Kavatsen seda korrata sel aastal aga vana ema annan uude tarusse ja ei müü teda mitte. Jutt ei olnud õnneks väga pikk ja pääsesin suitsule. Väljas kurilkas sain veel mõne mesinikuga tuttavaks, õnneks mõned mesinikud suitsetavad veel ja ei pidanud seal väljas külma käes päris üksi konutama, ikkagi värskes õhus sai oldud J

Esimese päeva lõpujutu ehk mesinikeregistri jutuga, tuli välja ei keegi muu, kui härra Aleksander kilk isiklikult. Osav, sorava kõnega mees rääkis sellise innuga, et keegi ei pannud tähele, mitut vabandavat lauset see jutt õigupoolest sisaldas. Ruttu sai selgeks, et register on vajalik asi ja et alles nüüd saab eesti mesindust vingelt edendama hakata. Pikem ja katkendlikum jutt oleks lubanud mõned vahelehõiked aga perfektne kõneosav vanahärra ei lasknud sellistel hetkedel sündida. Kõik olid rahul, et kõik on hästi ja loomulikult kibeleti juba ammu sauna. Kui videopildid kordussaatega ükskord välja pannakse, veendute ise, et ma ei valetanud J

Õhtusöök meenutas veidi lõunal käiku-toit oli siiski erinev.
Loengute saalist näidati meile suund kätte, kuhu minema peaksime, et sauna saada, mesindusfilme vaadata ja ööd puhata. Selles suunas läks üsna suur hulk rahvast loengusaalist.

Saun ja hea seltskond , külmade õlledega basseini ääres konte sirutada, mis sa hing veel ihkad.
Pärast sauna jätkus kangeid mesinikke, kes vestlesid mee-pipraviina naudiskledes, kuni varaste hommiku tundideni ja ei ühtki purjus tölli ! Kultuurne rahvas, see mesinikurahvas.

 

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Pronksmedal (100p.)
Kasutaja SPUNK pilt

ole sa tänatud

ise ma töögraafiku tõttu tulla ei saanud. seetõttu väga rõõmus , et sain vähemalt asise lühikokkuvõtte. neti ülekanne jäi mulle kehva kuulmise või ruumi vastukajamise tõttu püüdmatuks. esimesest päevast jäin siis ilma tõuaretusest, korididorivestlustest ja saunamõnust. FIE-ks ma ei hakka , aega kokku hoidma ei pea ja minu mesindamine tasub end ära igal juhul hobirõõmu näol.
ootan huviga su teise päeva kokkuvõtet.

Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)

tsitaat

Lühidalt, selleks et saada endale tõupuhas pere, tuleb tema jutu järgi osta üks paarumata ema, panna see oma tarusse ja lasta tal paaruda oma leskedega. Seejärel sünnib põlvkond, kes on nn poolpuhtad. Järgmisel aastal tuleb ostetud ema maha müüa ja asemele tuua uus ema. Kui need pooletoobised nüüd sugu teevad, saadakse juba puhas tõug. Võib olla ma sain valesti aru, sest olin just eelmisel aastal sama teinud ainukese vahega, et mina ostsin endale paarunud ema ja pold neil järglastel häda midagi, kõik läksid kollaseks. Kavatsen seda korrata sel aastal aga vana ema annan uude tarusse ja ei müü teda mitte. Jutt ei olnud õnneks väga pikk ja pääsesin suitsule. Väljas kurilkas sain veel mõne mesinikuga tuttavaks, õnneks mõned mesinikud suitsetavad veel ja ei pidanud seal väljas külma käes päris üksi konutama, ikkagi värskes õhus sai oldud J

Täpsustan natuke sinu juttu. See paarumata ema peab ikka olema teatud tõu või rassi geenidega, mis paarub (näiteks) sinu krantsidega. See annab siis sellele rassile, või tõule geene mis on kohalikus kliimas vastupidavamad. Kui nüüd sama rassi, sama liini emad paaruvad tuleb vere sugulus. (see ei ole üldjuhul hea) . Seega tuleb võtta sama rassi või tõu aga teise liini ema, millest saadakse paarumata ema. Kui nüüd jätta see eelmise aasta emad samase perese või lähedusse võib 3 aastal puhas ema (2 aasta paarunud ema) paaruda pool puhta ema järglastega( 1 aastal paarunud ema) siis hakkavad tõu omadused langema. Kui seda tõu parandust teha siis ikka terves grupis korraga. Kui seda paarumis varianti näiteks veel teha saarel või 2-3 km alal mis on mesilastest asustamata, on tulemused tunduvalt paremad.
Seda on Aimar õppinud taanis.

Pronksmedal (100p.)

Jaagult lisa

Sai ka üle hulga aja mesinikke nähtud.Kahjuks kaugelt lõunaosariigist läbi tuisu ei jõudnud päris õigeks ajaks kohale.
Kui Pokumees teeb FIE-ndust maha siis mina (FIE alates 2002-st) pean seda vormi 40-50pere pidajatele mugavaimaks.
1.Veidi hallollusele tööd andes ei ole raamatubidamine üle mõistuse raske; sest reeglina käive ei lähe üle 250 000
2.Kuna eestlase parim toit on teine eestlane siis enam sellise perede arvu juures ei ütle, et kinkisin need paar kilo mis sain niisama sugulasele sünnipäevaks.Keegi ei pea hobiks nii palju peresid.
3.Mis minusse puutub siis saan meest arvestatava pensionilisa.
4.Pokumehe kriitikale Uku Pihlaku näidatud programmi osas
pole jälle sama meelt.Sain Ukult selle programmi(täitsa tasuta ja vabalt).Kui kodus omad arvud arvutist ja vihikust sisse toksisin oli väga mugav vaadata kus minu andmed sommidega kokku läksid ja kus erinesid.
Näiteks Jänedal paljuvaieldud auto läbisõit erines minu tegelikust ainult 5km pere kohta. Ja minu pered olid 6-s grupis(äärmiste vahe35km) Kui päris aus olla siis ilmselt siiski rohkem .Arvestasin otsest kulu kuna mesinduse jaoks
on eraldi auto.Jänedalkäigud ja suvepäev ning osadele klientidele mee kojuvedu ühildatuna oma sõitudega tõstavad üldist läbisõitu pere kohta tõenäoliselt 105-110 ni-
Ei saa edasi. Suusatamine hakkab.

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

minu lolli loogika ütleb nii

Ei viitsi küll vaielda aga minu meelest pole millegagi põhjendatud paarumata ema ostmine, siis sellega püüda oma krantse paaritada ja muud kinu teha. Palju lihtsam on tuua paarunud tõuema ja panna ta tarusse, oodata vaid, kuni eelmise põlvkonna mesilased on kõik oma maise eksistentsi lõpetanud-need mis järgi jäänud on juba kõik tõupuhtad. Ons paarumata ema odavam või ? Ma kahtlen selles kõvasti.

Pronksmedal (100p.)

ema

Ka paarumatta ema viib edasi oma pere geenid.Paarumatta ema on odavam.

Aasta mesinikHõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja AimarL pilt

paarunud-paarumata ema

Milline ema anda sõltub sellest milleks ema vaja. Sõltub mesiniku oskustest, sõltub perede arvust, sõltub rahakoti paksusest, sõltub eelarvamustest jne. Mina ise eelistan hoopis tõumesilast pärit munaraaami.

Pronksmedal (100p.)

munaraam

palju on sellise hind keskeltläbi.Kas meil eestis ka keegi müüb?