Baltimaade orduaegsest mesindusest

Kasutaja Meees pilt

Läti Henriku kroonikast (X, 13) leiame 1206. a. alt järgmise teate
Toreida liivlaste kohta: „ . . . Sest nad . . . olid Kaupole, kes neid maha
jättes alati võitles koos kristlastega, teinud palju paha, olid lõhkunud
tema mesipuud (arbores ap urn confregerant)."
Juba a. 1212 esinevad „mesipuud" jälle tüli objektina. Nagu
kroonik jutustab (XVI, 3), „tõusis suur riid Võnnu orduvendade ja
sellal piiskopile alluvate Autine lätlaste vahel, põldude ja mesipuude
pärast (de agris et arboribus apum)," mida orduvennad olid
lätlastelt ära võtnud. See riid arenes pea kõigi senialistatud lätlaste
ja liivlaste mässuks sakslaste vastu ja lõppes, peale rohkeid vahelduva
õnnega võitlusi, vastuhakkajate uue alistumisega (XVI, 3—5).
Mässu väljakutsujaks saanud tüli lahendati aga vahekohtuga, mille
otsusel lätlased said oma mesipuud tagasi ja veel rahalist hüvitust
saadud kahjude eest (XVI, 6).
Millised olid need meie lõunanaabrite juures nii silmapaistvat
osa etendanud „mesipuud", selle kohta ei leia me L. H. kroonikast
lähemaid andmeid. Samuti puuduvad seal teated mesipuude olemasolust
eestlastel. Pöördume seepärast nende küsimuste selgitamiseks
kaasaegse — ja ka hilisema — ürikmaterjali poole. Esmajoones
pakuvad siin huvi tolleaegsed maadejagamise ja piiridemääramise
kohta käivad dokumendid, samuti läänituskirjad, hiljem ka ostumüügi
lepingud jne.
Võtame vaatluse alla kõigepealt Baltimaade tolleaegse „mesipuude"
terminoloogia, mis väheste eranditega on ladinakeelne kuni
XIV saj. lõpuni, sealt alates aga alasaksakeelne.
L. H. arbores apum on nähtavasti juhuslik termin, kuna ürikmaterjalis
teda üldse ei esine. Sedalaadi juhuslikke nimetusi leidub
XIII saj. kestel veel muidki, näit. in . . . arboribus mellijluis „mett-
voolavais puudes" (UB ') I, 238, a. 1252), mellifluam querciim „mettvoolava
tamme" (UB I, 80, a. 1226). Ootamata esineb mellifliias
arbores kord ka veel XVI saj., nimelt nn. Sigismund Augusti privileegis
a. 15612). Sageli nimetatakse mesipuid ka lihtsalt arbores
„puud" (näit. UB I, 70, a. 1224; I, 80, a. 1226; I, 78, a. 1226), nagu seda
ühel juhul leiame L. H. kroonikaski (XVI, 6).
Kõige tavalisemaks ja n. ü. normaalnimetuseks on aga arbores
melligerae „meekandvad puud". Vanim selle terminiga dokument on
teada a. 1253 (UB I, 248), hiliseim a. 1388 (LGU ;!) I, 127). Ka Riia
linna maamaksude raamatuis XIV saj-st esineb kõikjal arbores melligere
[-ae] e. ka ainult arbores1). Juba XIII saj. keskpaigu leidub esimene
alasaksakeelne balti ürik, kus „mesipuid" mainitakse nimega
honechbome (UB VI, 3026). Alates XIV saj. keskelt on selle sõna
sagedasemaks mitmusevormiks honnichbome (näit. UB II, 894),
mille kõrval esineb aga terve rida muidki kirjaviise: (pl.) honichbome,
honigbeume, honigbome, honighbome, honnichboeme, honnigboeme,
honugbome, honnychbome jne. Haruldane Baltimail, nähtavasti
Ida-Preisist laenatud, on nimetus honnichbewten1), kuna alasaksa
immenbome (LGU I, 63) ja selle paralleelkujud (ymen bome,
immen boume, immen bome, imme bome jne.) kuuluvad enamikus
juba XVI saj-sse. Seega on esimesed (ladinakeelsed) ürikuis esinevad
„mesipuude" nimed pärit aa. 1224 ja 1226, s. o. umb. samast ajast,
_________________________________________________________
1) UB = F. G. v. Bunge j . t., Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch
nebst Regesten, (1) I—XII ja (2) I—III; Reval 1858 jj.
2) C. S c h i r r e n , Die Capitulationen der livländischen Ritter- und
Landschaft und der Stadt Riga; Dorpat 1865, lk. 18, § XXI. i
3) LGU = H. v. B r u i n i n g k u. N. B u s c h , Livländische Güterurkunden
I—II; Riga 1908, 1923.
4) J. G. L. N a p i e r s k y , Die Libri Reditnum der Stadt Riga; Leipzig
1881, lk. 58—61, pa&sim.
5) Leidub vaid kord, ühes Saksa ordu kõrgemeistri (Preisimaal!)
saadiku aruandes a. 1445 (UB X, 171: vrd. ka UB X, 170, kus sama sõna'
samasisulises aruandes esineb korrumpeerutud kujul honnichwenndeC?).
Sõna honnichbewte on kahemõtteline: see võib nii keskaegses kui hilisemas
keelepruugis tähendada niihästi kasvavat mesipuud kui pakktaru. —
Ühes tunnistajate ülekuulamise aktis a. 1431 (UB VIII, 440) Dundaga
(Dondangen) maa-alade kohta tarvitatakse veel teistki erandlikku nimetust
alveola apum, mis harilikult tähendab ainult mingit liikuvat (pakk-,
õlg- jne.) taru. Kuid ka siin tuleb arvestada asjaolu, et mõlemad dokumendi
koostajad on mitte-liivimaalased, kes siinsete olude teadmatuse
pärast või lihtsalt harjumusest võisid tarvitada neile tuttavamat kuid
siinsetele oludele mittevastavat termini. Et sedalaadi terminoloogilisi libisemisi
tõesti juhtub, sellest annab kujuka näite Modena piiskop Wilhelmi
vahekohtu otsus Riias 15. III 1228 (UB I, 78), milles leiduv lause in
arboribus quae sunt in miricia fodiendis ad apes on Lateraanis, otsuse
kinnitamisel paavst Honorius III-nda poolt, asendatud sõnadega in fodiendis
alveariis apum de lir/nis, que sunt in miricis (LGU I, 7, märk. f).
Siin on lõunamail tundmatu kasvav taru kerge käega asendatud tuttavama
pakktaruga!.
___________________________________________________________
mil kirjutati ka L. H. kroonika"). Lõpeb nende (alasaksakeelne) mainimine
üldiselt XVI saj. II poolel. Viimane läänituskiri, kus esineb
sõna honigbeumen, on teäda a. 1561 (vrd. Brfl.7) I, 1502), ka müügija
pantimislepinguis neid termineid sellest hiljemini enam ei leidu.
Milline tarutüüp peitub siis kõigi nende nimetuste taga? Võiksime
arvata, et pakktaru, mida praegu oleme harjunud pidama kõige
algelisemaks taru tüübiks. Ometi oleks seda, nagu igat liikuvat taruliiki
ladina keeles nimetatud alvearium või mõne muu samatüvelise
sõnaga (alueus, alueolus). Ladina arbor, nagu ka alasaksa bom
„Baum" tähendab aga kõigepealt elavat, kasvavat puud. Ka sellised
nimetused, nagu „meekandev" e. „mettvoolav" sobivad paremini
elusale puule kui puupakule. Samuti alasaksa honnichbom,
immenbom tähendavad eeskätt „kasvavat mesipuud", kuna pakktarude
kohta oleks tarvitatud immenstock vms. Et siin on tegemist
mitte liikuvate tarudega, vaid maa küljes kinni olevate „mesipuudega",
näitab seegi, et neid orduaegseis dokumentides loeteldakse
alati maa külge kuuluvate päraldite hulgas"), mitte kunagi aga
vallasvarana.
Selgema ettekujutuse saamiseks selliseist kasvavaist mesipuist esitame
siin joonise ühest praegu veel tarvitusel olevast „tarupedajast", nagu neic\
Võrumaal vähesel määral tänini on säilinud11). Nagu joon. 1 näha, on
elusa männi (lõuna-) küljele urab. 3 m kõrgusele raiutud 1 m kõrgune ja
kämbla laiune avaus, mis kaetud kahe suulauaga. Viimaste taga peitub aga
laiem kumer õõnsus, milles pesitsevad mesilased. Suulauad on suletud puupulkadega,
kuna nende keskel on rida lennuauke. Nagu läbilõikeis j o o n. 2
näha, on sellise kasvava taru pesaruumi ehitus täiesti sarnanev pakktarude
omale, ainult õõne läbimõõt on väikesem kui pakktarudel, et ära
hoida puu murdumist tuule käes.
Nagu praegustelt tarupuude omanikelt saadud teated ja läinud sajandi
lõpust päritolevad J. K l i n g e andmedlu) tõendavad, on sellised „mesipuud"
meil viimaseil aastakümneil raiutud peamiselt mändidesse, milledel
tuulemurru ärahoidmiseks tavaliselt latv maha lõigati. Õõnestamist toimetati
kas kumerateralise künakirvega või peitliga. Oli olemas selleks ka
erilisi suuri kumerpeitleid („tarutuur"), mida tarvitati loomuliku puuõõne
laiendamiseks. Meevõtt toimus nagu pakktarustki, suulaudu eest ära võti.es
ja noaga kärgi välja lõigates, ainult tuli selleks kärbisega või redeliga üles
ronida. Veel XIX saj. lõpupoolel oli metsamesinikel tarvitusel ka eriline
ronimisnöör, mida köideti ümber puu nii, et moodustus rida silmuseid,
kuhu jalgadega toetudes saadi samm-sammult ülespoole ronida, kuni jõuti
pesaruumi kõrguseni11). Kaitseks karude vastu, kes kippusid mesipuid
lõhkuma, löödi tüvesse teravaid raudkonkse või riputati pesaruumi kohale
puupakk, mis karu poolt eemale lükatuna tagasi kiikus ja kallaletungijale
vastu pead lõi. K l i n g e teatel olid XIX saj. lõpul Vastseliina pool

(pilt)
Joon. 1. Kasvav „tarupedajas" Karula khk. Lõunaküljelt.
Autori ülesvõtte järgi a. 1933.

mesinikel tarvitusel ka peremärgid, mis lõigati puukoore sisse. Sellist märgitud
mesipuud loeti omanikule kuuluvaks, kuigi puu asus võõral maa-alal,
nimelt mõisametsas.
Neid kasvavaid tarusid on Eestis praegu teada ainult 7, kõik Karula
ja Rõuge khk. Rohkem on neid järel Lätimaal, eriti Liivi rannikul Kuramaal,
end. Dundaga (Dondangen) ja Pope (Popen) mõisade metsades. Need
läti-liivi tarupuud on üldjoontes täiesti sarnased ülalkirjeldatud eesti
omadega.

(pilt)
Joon. 2. Eelmise „tarupedaja"
pesaruumi läbilõiked.

Vaatame nüüd selle hilis-etnograafilise tagapõhja valguses orduaegsete
Balti tarupuude kohta käivaid kasinaid andmeid.
Ürikuis leiduvad teated ei jäta kahtlust, et puuõõnsused, kus
mesilasi peeti, olid kunstlikult tehtud. Puude õõnestamisest on ürikuis
mitmel korral juttu, näit.: arbores fodere uel quercus incidere;
in arboribus... fodiendis ad apes (UB I, 80, 78) jne. Ladina fodere
tähendab õieti „kaevama", millise sõnaga
eesti rahvakeelgi puuõõnestamist tavaliselt
nimetad. Ühel juhul (UB I, 299) mainitakse
arborum melligerarum exstructionem item
incisionem, s. o. „mee-kandvate puude valmistamist
ja [õõne] sisselõikamist". Alasaksa-
keelseis dokumentides on sagedaseim
õõnestamise nimetus holen (LGU I,
368, 412), hoelen (LGU I, 672), ka stoten
(LGU I, 109) või lihtsalt nye bome maken
(LGU II, 997 jm.), millele Riia maksu-raamatuis
vastab ladina arbores facere1'2),
kuna samas esinev reparare1T) tähendab
nähtavasti eeskätt olemasolevate puude
kordaseadmist.
Kahjuks ei leidu meie allikais teateid
sellest, millega mesipuude õõnestamist toimetati.
Hilisemate analoogiate põhjal
võime arvata, et selleks tarvitati nii künakirvest
kui ka tarutuura. Viimane oli
sobivam sel juhul, kui puul loomulik õõs
oli juba olemas, mida tuli vaid laiendada.
Alasaksa stoten „lükkama" sobibki paremini
tarutuuraga töötamise nimetuseks
(vrd. eestik. „peitliga lükatud kirjad").
Võimalik, et ka ülaltähendatud exstructio
ja incisio tähendavad mõlemat eritehnikat,
esimene vahest kirvega, teine peitliga
õõnestamist.
Puuliikidest kuuleme mainitavat vaid
tamme: quercus incidere; mellifluam quercum (UB I, 80), eken immen
boum (LGU II, 217). Et teatavasti tammede arv meie metsades sajandite
jooksul on tugevasti vähenenud, pole imestada, et meil neid
praegu mesipuuna enam ei leidu. Lätis on kasvavad tammed mesipuudena
tuntud aga veel XIX saj. u ) .

Meevõtmisele leiame kaks erinimetust: lad. ascendere 15) „tõusma,
peale minema, õtsa ronima", millele vastab alasaksa stigen e. styghen
(UB II, 894, vt. ka LGU' I, 71), ka stighen1G) ja teisena uisitare
„külastama" > „järelevaatama, revideerima", mis seega peaks tähendama
meevõtmist ennast. Harilikult mainitakse mõlemaid toiminguid
„ronimist" ja „vaatamist" koos, mis on ka arusaadav, kuna kasvavast
puust teisiti ju mett ei võidud kätte saada kui üles ronides.
Lõpuks kuuleme, et kasvavaid mesipuid varustati ka peremärkidega.
Riia linna maamaksuderaamatuis on nende nimeks lad. Signum
e. alaks, (pl.) merke ja ka märgid ise on joonistatud raamatuisse
iga sissekande juurde17). Need, Napiersky poolt ka trükis avaldatud
Riia ümbruse liivlaste mesipuude märgid18) XIV saj. keskelt ongi
vanimaid peremärke, mida tunneme kogu ' Baltimail! Kuigi otsesed
teated puuduvad, pole mingit kahtlust, et peremärke tarvitati ka
eestlaste ja lätlaste poolt, kus nad on säilinud veel hilise ajani.
Neist hilisemaist analoogiaist võime samuti järeldada, et peremärgid
raiuti puukoore sisse.
Nagu siinesitatud teated orduaegse mesinduse kohta näitavad,
pidid tolle aja kasvavad mesipuud olema üsna sarnased meie praegustele
„tarupedajatele". Ainult nende puude arv oli võrratult suurem
kui praegu.
Riia linna maadelt mainitakse näit. XIV saj. kahte liivlast, kel
kokku oli 300 „mesipuud"19), teistel sealseil mesinikkude! kõigub
„puude" arv enamasti esimese poolesaja piirides. On huvitav, et
enamik neid Riia ümbruse mesinikke töötas paaristikku koos, kas
ühe või mitme „paarimehega" (socius), kel ometi enamasti igal oli
oma peremärk.
Nüüd veel lühidalt kasvavate mesipuude esinemisest. Seni trükis
avaldatud orduaegseis balti ürikuis leidub umb. 50 sellist, kus mainitakse
kasvavaid tarusid, kusjuures ligemale paarkümmend neist
käsitavad Eesti alasid. Viimastest vanim on üks Padise kloostri
valduste piiridemääramise dokument a. 1257 (UB I, 299). Siin
puudub võimalus loetella kõiki vastavaid dokumente ja nende põhjal
lähemalt jälgida tarupuude levikut. Tähendame vaid niipalju,
et ootamatult suur osa teateid käib Põhja-Eesti, nimelt Harju-,
Järva-, Viru- ja Läänemaa kohta, kus metsamesindus juba ammu
lõplikult välja surnud, kuna Lõuna-Eestist, kus kasvavad mesipuud
säilinud meie päevini, ürikulisi teateid leidub vähem. Muidugi tuleb
see vastakäivus ainult meie lünkliku materjali süüks panna. Läti ja
liivi aladelt leidub ürikuteateid võrdlemisi ühtlaselt, nii Lõuna-
Liivimaalt kui Kuramaalt, kusjuures ometi silmatorkavalt rohkesti
mainitakse Riia linna lähemat ümbrust. Selle ala liivi asukad olid
nähtavasti tublimaid tolleaegseid mesinikke Baltimail.
Kasvavate mesipuude asukoha üle kuuleme ühes juba varemini
mainitud ürikus a. 1226 öeldavat: in arboribus quae sunt in miricis
fodiendis ad apes „mesilaste jaoks õõnestatud puudes, mis asuvad
kanarbikkudes" (UB I, 78).
Mirica e. merica „kanarbik" tähendab siin mitte üksi taime
ennast, vaid ka maad või metsa, kus kanarbik kasvab, seega kanarbikumetsa,
kanarbikupalu. Kanarbik on teatavasti praegugi üks meie
tähtsamaid meetaimi, mis annab enamiku sügisesest meesaagist. Et
seda saaki täielikumalt ära kasustada, veetakse näit. tänini Saksamaal
Lüneburgi ümbruses (õlg-) mesipuid kanarbikku pidi kohast teise.
Ka meil Eestis leidub teateid pakktarude sügisesest kanarbikumetsa
viimisest, vähemalt veel XIX saj. algupoolelt. Veel suurem oli aga
kanarbiku tähtsus meetaimena vanemal ajal. Sellest tunnistab nii
meil20) kui mujal metsamesinduse aladel, näit. Ida-Preisimaal21)
levinud komme kanarbikukulu kevadeti põlema süüdata, et uus
kanarbik paremini kasvaks. Sellise tuletegemise tagajärjeks olid
sagedased metsapõlemised, mis, koos paljude muude põhjustega,
sundisidki metsaomanikke lõpuks metsamesindust ära keelama22).
Kuna mesilastepidamine kasvavais puudes oli nii tihedalt seotud
kanarbiku olemasoluga, siis omandabki nii meil kui mujal
metsamesinduse aladel merica kindla kõrvaltähenduse: mets, mis
on kohane mesipuude pidamiseks e. „mesilaste karjamaaks". Sellises
kindla termini tähenduses esinebki „kanarbiku" nimetus näit. ühes
ürikus a. 1379: cum... arboribus melligeris. mericis etc. (P. J o h a n -
s e n , nr. 21). Alates XV saj. on see „mesilaste karjamaa" mõiste
mitmesugustes dokumentides juba üsna sagedane, kuid ladinakeelse
nimetuse asemel figureerib alasaksakeelne honnichweide (resp.
honichweide, honichweyde, honighweyde, honigweide, honigweyde,
honingk weide, honnichweyde, honmjchweide, honnychweiide, hongulueyde,
honychweide).
Ülalmainitud Sigismund Aug. privileegis (§ XXI) esineb nimetus
apuum pascua, mis on nähtavasti otsene „honigweide" tõlge. Ka
ühes dokumendis a. 1354 oletatav „ühismesila" nimetus (in mellariis
communis) paistab kahtlasena23).

Mesilaste karjamaid mainitakse seni trükis avaldatud orduaegseis
dokumentides umb. 40 korral. Neist juhtudest käib umb. V3 Eesti
a]a kohta, nagu „mesipuude" puhulgi. Ka „karjamaade" ja „mesipuude"
topograafiline levik on üldjoontes sama, nagu see ongi
ootusepärane. Hoopis suurem on ajaline vahe mõlema termini esinemises,
sel määral kui 'see peegeldub dokumentides. XIII ja
XIV saj. mainitakse viimaseis pea ainult „mesipuid", üsna harukorral
ka „karjamaid". Alates XV saj. II-st veerandist esinevad mõlemad
tavaliselt kõrvuti. Nii kestab see kuni orduaja lõpuni (1561), mil
„mesipuud" järsku kaovad ürikuist. Mesilaste „karjamaid" mainitakse
aga edasi, kuigi harvemini, ka veel XVII saj. I veerandil
(Brfl. II, 346, 347, 352) ja võimalik, et neid esineb hiljeminigi, kust
aga raskem on ülevaadet saada, kuna hilisemaid dokumente vähem on
publitseeritud.
Nähtavasti jätkus XIII ja XIV saj. Baltimail muinasajast päritud
metsarohkust veel sel määral, et metsamesinduseks sobivaid „karjamaid",
kus kasvas nii kanarbikku kui õõnestamiseks kõlbulikke puid,
leidus küllaldaselt. Seepärast piirdutaksegi õigusevahekordade reguleerimisel
vaid mesipuude kasustamisõiguse kindlustamisega. Juba
XV saj. hakkab aga metsapuudus, tänu paar sajandit kestnud hoolimata
röövmajandusele, ennast tunda andma24). Selle tagajärjel
ilmneb vajadus kindlustada lepinguis jm. ka mesilaste „karjamaid",
seda enam, et viimased tihti asusid nende kasusta jäte elukohtadest
eemal, analoogiliselt heinamaadele, puuraiumispaikadele jne. Et
XVI saj. ja hilisemais maapäraldiste loeteludes mainitakse enamasti
vaid „karjamaid", ilma „mesipuudeta", võib tulla sellest, et viimaseid
loeti „karjamaade" juurde kuuluvaiks ega tasunud end, eriti
nende kokkukuivanud arvu tõttu, neid eraldi mainida. On võimalik
aga veel teinegi põhjus, nimelt et pakktarude tarvitusele tulles
(vt. alamal) neid peeti alguses mitte kodu ümber, vaid endistel „karjamaadel".
Viimased säilitasid seega oma majandusliku tähtsuse kauemini
kui kasvavad „mesipuud" ise.
Et metsamesindus Orduaja lõpul teatud majanduslikku tähtsust
ikkagi veel omas, näeme sellestki, et Sigismund Augusti privileegis,
milles loeteldud seisuste ja linnade eesõigused, on tehtud reservatsioon
nii „karjamaade" kui „mesipuude" edasikasustamise kohta
vana kombeõiguse alusel (§ XXI). Märkimist väärib aga küll, et seal
„mesipuid" mainitakse alles teisel kohal, „karjamaade" järel. Viimaste
osatähtsus oli siis nähtavasti suurem.
Lõpliku hoobi metsamesindusele andsid Orduriigi langemisest
kuni Altmarki vaherahuni (1561—1629) kolmveerand sajandit pea
katkestamata kestnud sõjad ülevõimu pärast Baltimaal. Need venelaste,
poolakate, rootslaste (ja taanlaste) vahel vahelduva õnnega
peetud sõjaretked rüüstasid maa põhjalikult ja tegid suured alad
elanikest lausa tühjaks. Sõjapäevil langes muidugi mesipuidki rüüstamiste
ohvriks, kuna suur osa jäi peremeheta ja inimeste hoolitsemise
puudusel lõhuti karude jm. vaenlaste poolt25). Sõjaolude tõttu
rauges ka uute pesade juurdeõõnestamine, kuna kestval metsadelaastamisel
vähenes selleks sobivate puude arv. Kõigele sellele
lisandus mesinduse-konjunktuuri järsk langus kogu Euroopas XVI saj.
II veerandist alates, kuna usupuhastuse tagajärjel laiadel aladel
kirikud tarvitasid nüüd palju vähem vahaküünlaid kui katoliku-usu
valitsuse päevil, teiselt poolt aga mee kui magusaine ainuvalitsus
oli kõigutatud Ameerikast pilliroosuhkru sisseveo alguse tõttu. Selline
madalkonjunktuur aitas mesinduse langusele veel omalt poolt
kaasa.
Samasse XVI sajandisse langeb aga ka suur mesindustehniline
murrang Baltimail. Nimelt tulevad siin kasvavate mesipuude asemel
üldiselt tarvitusele pakktarud. Viimaste paremus kasvavate mesipuudega
võrrelduna seisis selles, et pakktaru oli hõlpsam õõnestada
kui kasvavat mesipuud, ka oli tema kergem käsitada meevõtmisel,
pereheitmisel jm. töödel. Pealegi sai pakktarudeks kasustada
märksa vähenõudlikumat puumaterjali kui kasvavate tarude
jaoks, mis ülalmainitud põlismetsade vähenemise juures oli küllalt
mõjuvaks teguriks.
Teateid sellisest muutusest tarutüüpides saame kahest maahindamisraamatust
XVI ja XVII sajandi piirjoonelt.
Esimene neist on nn. vanim rootsi kataster2(!), mis valminud
a. 160127). Mesindusest on siin juttu ainult maksustamise seisukohalt,
kusjuures 77-st raamatus kirjeldatud Liivi- ja Eestimaa
administratiivühikust (Haus) mett mainitakse maksuobjektina 20 korda.
Mesipuid endid on nimetatud ainult neljal korral, kusjuures selleks
tarvitatakse nimetusi immen stoeke (nr. 4, lk. 12) ehk lihtsalt
stock, pl. stoeke (nr. 4, lk. 11; nr. 16, lk. 43; nr. 56, lk. 74), mis mõlemad
võivad tähendada ainult pakktaru. Ainsa metsamesinduse
mälestisena esineb siin kord „mesilaste karjamaa" maksusta-
mine: „Die honingk weide ist von alters her geschnitten" (nr. 4,
1k. 10, Lemsell).
Teine pea samaaegne allikas on Liivimaa poola revisjoniraamat
a. 1599 28). Ka seal mainitakse mesipuid vaid möödaminnes, seejuures
kasvavad tarupuud esinevad vaid Ludza (Lucyn) ja Daugawpilsi
(Dynembork) ümbruses. Viimases näib puude arv olevat kahanenud
umbes poolele endisest. Eesti alalt mainitakse ometi vaid pakktarusid,
nimelt Helmest20).
Mõlemas allikas näeme seega juba osati pakktarude ülekaalu
kasvavate mesipuudega võrreldes. Kuna a. 1561 katkeb ka kasvavate
tarude esinemine päraldiste loeteludes, siis võime arvata, et alates
XVI saj. II poolelt endine metsapuudes mesilastepidamine üldiselt
oli jõudnud juba väljasuremise staadiumi ja teda hakkas asendama
mesindus pakktarudes.
Sellega pole ometi öeldud, et metsamesindus Orduaja lõpust
peale oleks hävinud jäljetult. XVIII saj. lõpul näit. ilmub määruseid
uute mesipuude õõnestamise keeluga Liivi- ja Eestimaa riigimetsades
s0). Veel XIX saj. leidub kasvavaid tarusid mitmel pool
Eestiski31) ja, nagu ülal nägime, on neid üksikuid järel praegugi
nii Eestis kui Lätis.
Võib arvata, et ka pakktarusid peeti alguses harjumuse järgi
mitte niivõrd elamute juures kui metsades, lähemal kanarbikumaadele
jm. „karjamaale". Kaitseks karude vastu tuli mesinikul kas
mesila juures karulaval ööseti valvata või asetada ka pakktarud
puude õtsa või lavadele, nagu sellest rohkesti teateid on lätlastelt jm.
Puudutame nüüd veel lühidalt õiguslikke nähtusi metsamesinduse
alalt.
Nähtavasti oli juba enne maa vallutamist sakslaste poolt Baltimaade
põliselanikkudel välja kujunenud kindel tavaõigus mesipuude
ja meekarjamaade kohta, analoogiliselt metsade, ale- ja jahimaade
jm. loodusvarade kasustamisele;32) . Selliseid kohalikke tavaõigus!
mainitakse orduaegseis ürikuis mitmel juhul, mesindusega ühenduses
näit. kurelaste (commune ins terrae UB I, 477), eestlaste
(saluo kire neophitonun UB VI, 2760) ja liivlaste (na Lieueschen
rechten LGU I, 109) kohta, kusjuures ka uued maaisandad neid
tavasid respekteerisid. Seega võime arvata, et orduaegseis õigusvahekordades
teatud määral peegelduvad ka eestlaste, liivlaste jt
kohalike algrahvaste juures enne sakslaste tulekut valitsenud olukorrad.
Orduajal, niipalju kui ürikmaterjalist võib järeldada, kuulusid
mesinduseks sobivad metsad, hilisema nimetusega „m. karjamaad",
tavaliselt teatud pere- või külakondade ühisvaldusse (UB I,
299; VII, 491; IX, 637 jm.).
Viimaste üksikliikmeil oli aga õigus oma „karjamaal" vabalt
puid „mesipuudeks" õõnestada ja neid ühes seesolevate peredega
oma eraomandiks pidada. Omandiõigust kindlustas kooresse raiutud
peremärk. Liivimaa rüütliõigus, mille juured võivad ulatuda
juba Orduaja algusse; i i), loeb võõra mesipuu maharaiumist võrdseks
võõrais vetes kalastamisega, piirimärkide rikkumisega jms. ja näeb
selle eest karistuseks ette 9 marka 3 i). Kuidas oli neis ühismetsades
korraldatud väljalendavate suleme te omandiõigus, sellest pole teateid.
Nähtavasti pidi võõrasse tühja „mesipuusse" lennanud sülem
siirduma puuomaniku valdusse, kusjuures, nagu võib arvata teiste
mesindusmaade analoogia ja ka meie hilisemate tavade najal,
endisel omanikul oli teatud ulatuses suleme jälitamisõigus.
Huvitav nähtus on ka mesilaste ühispidamine „poolemeestega",
nagu seda nägime Riia linna maa-alalt. Metsamesinduse aladel on
see komme muudeski maades üsna sagedane. Kahjuks ei kuule me
ürikutest midagi lähemat poolemeeste omavaheliste õiguste ja kohustuste
üle.
Keskaegse feodaalse õiguse järgi olid mesilased ühes muude
loodusvaradega maahärra ainuomandiks, regaaliks35). Seega algab
XIII saj. koos võimualade jaotusega saksa vallutajate vahel ka
mesipuude jagamine Ordu, piiskoppide jt. asjaosaliste vahel (UB I,
80 jm.). Seejuures jääb maa päriselanikel alles nende kasustamisõigus
senistes piirides (UB I, 477; VI, 2760; LGU I, 63 jm.), muidugi
kümnisemaksmise eeldusega, nagu muudestki saakidest. Ka sel juhul,
kui maa ümberjagamiste, läänitamiste jm. omandiõiguslike muudatuste
tõttu mesipuud ja meemetsad sattusid uute omanikkude valdkonda,
säilitasid senised mesipuude kasustajad omad õigused. See
komme püsib kogu Orduaja ja ka hiljemini. Eriti kujukalt on see
väljendatud Sigismund Augusti privileegis: „Samuti on veel tänini
üldine servituut, mille järgi kõikjal üks võib teise maa-alal vabalt
pidada mesilaste karjamaid ja mesipuid" (§ XXI).
Juba XIV sajandist alates püütakse maavaldajate poolt aga
seda õigust kitsendama hakata, piirates esmajoones uute puude
juurdeõõnestamise vabadust (vrd. UB II, 894; LGU I, 119, 368 jm.).
Ühtlasi ilmneb ka maksustamise juhtusid võõral maal mesipuude
pidamise loa eest. Riia linnamaal asuvate mesipuude kasustamisõiguse
eest maksti 1340. a. ümber linnale pool kõigest meest ja
vahast36). Ordumeistri vahekohtuotsusega a. 1349 (UB II, 894) vähendati
seda maksu 1/&-le. A. 1498 esineb pea samal alal üksikjuhuna
ka Vi saaki maksumäärana (UB (2) I, 738). Talupoegade maksumäärana
läänihärradele mainitakse veel XIV saj. kümnist edasi (LGU I,
119). XVII saj. alul, seega siis juba pakktarude ajal, on maksumäärad
veel enam kõikuvad: esinevad määrad x'2 — Yio saagist, veel sagedamini
aga kindel annus: 4 naela tarult:").
Kasvavatelt mesipuudelt maksuvõtmist maaomaniku kasuks esineb
muide veel XVIII sajandilgi. Maksumääraks Eesti-Liivimaa
kroonumetsades oli tol ajal 20—40 kop. puult3S).
Juba XIV saj. kuuleme ka ühest tasumaksmise juhust „mesipuude"
võõrandamise (ostu?) eest Riia toomhärrade ja Sigulda (Segewoldi)
liivlaste vahel (UB II, 683).
Et maksustatava saagi suurust kindlaks määrata, pidas Riia
linn kui suurem maa-alade omanik erilisi ametnikke (lad. nuncias
civitatis, alsks. bode). Meevõtmine võis toimuda ainult nende juuresolekul39),
vastasel korral tuli maksta trahvi40). Selliseid korraldusi
esines keskajal muudeski maades"), kahjuks pole meil otseseid
teateid nende rakendamisest Baltimail väljaspool Riia linna ala.
Ühiste „meekarjamaade" piirid olid Orduaja alguses nähtavasti
veel kaunis ebamäärased. Seepärast tekib XIV saj. alates, kui endine
vabade maade ja metsade küllus hakkas vähenema, hulgaliselt tülisid
„meekarjamaade" pärast (UB II, 894; VIII, 440; IX, 637;
LGU I, 368, 487 jm.), seda enam, et need meealad tihti olid nende
kasusta jäte elukohtadest eemal. Tülisid tekib mitte üksi naaberkülade
ja -läänide vahel, vaid ka välfsnaabritega, näit. leedulastega (UB X,
170, 171) ja venelastega (UB X, 214). Üheks sedalaadi tüliobjektiks
olid ka Vastseliina ja Pihkva vahelised meemetsad, kus liivimaapoolsed
talupojad venelaste rüüstamiste ärahoidmiseks olid sunnitud
Pihkva vürstile erilist meemaksu maksma. Nagu teada, kasustasid
venelased hiljemini selle maksu maksmatajätmist ettekäändena suure
Vene-Liivi sõja algamiseks.

Nagu neist tüliküsimusistki näha, pidi mesindus Orduajal omama
küllalt suure majandusliku tähtsuse. Sellest tunnistab näit. ka „m.
karjamaade" esinemine eriläänitusobjektina (UB VII, 491 > X, 219;
LGU II, 874). XIII saj. dokumentides esinevad „mesipuud" päraldiste
loeteludes üsna silmapaistval kohal, nihkudes hiljemini vähehaaval
tahapoole. Siinkohal puudub meil võimalus minna üksikasjadesse,
tähendame vaid niipalju, et kirikute suur vahatarvitus mesindust
ka Baltimail peale kristianiseerimist pidi eriti soodustama. Meest
valmistatud mõdu jõid peale pärisrahvaste rohkel määral ka uued
maaisandad i;1). Et nii mett kui vaha maal oli rohkesti liikvel, tõendab
seegi, et neid kasustati maksuvahendina lõivude, trahvide jne.'
õiendamiseks kogu Orduajal (näit. UB I, 270; LGU II, 116, 171,
224, 442 jne.).
Saagi suuruse kohta puuduvad otsesed andmed. Riia linna meetulud
XIV ja XV saj. kestel, millede kohta meil teateid olemas14), on"
kaunis kõikuvad, pealegi ei tea me täpsat iga-aastast peredega puude
arvu. Arvates, et a. 1600 ümber mainitav 4-naelane maksumäär
oleks arvestatud kümnisena, peaks tolleaegne pakktaru keskmine
aastasaak võrduma umb. ühele puudale. Klinge arvates pidi metsamesinduse
ajastul saak olema märksa kõrgem kui praeguses kodumesinduses,
tänu mitmesugustele looduslikkudele soodustustele4"').
Kokkuvõttes võime öelda, et Baltimail kogu Orduaja kestel valitsevaks
mesindusviisiks oli „metsamesindus" kasvavais puudes.
XVI saj. tulevad tarvitusele pakktarud. Et viimaseid üksiknähtusena
võis esineda vareminigi, see on mõeldav, kuid ürikmaterjalis pole
selleks kindlaid tõendeid. Metsarikkamais kohtades püsis aga metsamesindus
paiguti edasi, ja viimased mälestised sellest püsivad nii
Eesti kui Läti-Liivi alal veel tänapäev.
Seejuures tuleb pidada silmas, et mesilastepidamine kasvavais
puudes pidi olema Baltimail tarvitusel juba ammu enne Ordu aega.
Laiadel aladel Kesk- ja Ida-Euroopas, kaasaarvatud ka Baltimaad,
oli see mesindusviis tarvitusel juba enne meie ajaarvamise algust4fi)
ja soome-ugri rahvaist, kellede hulka Baltimaade algasukaist kuuluvad
liivlased ja eestlased, võib mitmel põhjusel arvata, et neile
metsamesindus oli tuntud juba umb. a. 1000 e. Kr. või vareminigi1T).
Et metsamesindusel siin pidid olema vanad traditsioonid, tõendab
seegi, et sakslased meie maale tulles ees leitava metsamesinduse
kogu tema korraldustega jätsid püsima, piirdudes vaid maksustamisega.
Seega moodustab Orduaeg vaid ühe episoodi metsamesinduse
pikast ajaloost, Õieti selle viimase hiilgeaja enne kodumesinduse
tekkimist Baltimail.

F. Linnus.

AJALOOLINE AJAKIRI. 1936 Nr1

LisaSuurus
Baltimaade orduaegsest mesindusest. F. Linnus. 1936 (pdf)1.81 MB
Keskmine: 5 (4 häält)

Kommentaarid

Kommentaaride kuvamine

NB! Ära lisa oma mesindusalast kuulutust kommentaarina teisele kuulutusele, vaid lisa uus kuulutus siit!
Jututoa moderaator

Aitäh...

aitäh...väga huvitav on lugeda seda .

Kuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator

Tänud

Tänud ka minu poolt, olen ammu seda trükist otsinud.