Põhjarannik: Mesilased näitasid, kuidas elada

mesindus.ee haldajaKuldmedal (1000p.)Hõbemedal (500p.)Pronksmedal (100p.)Jututoa moderaator
Kasutaja Tormi Tabor pilt

Nädala algul sai Lääne-Virumaa elanik Maire Valtin meeldiva teate: Eesti mesinike liit valis ta aasta mesinikuks. See ei tähenda mitte ainult tunnustust teenete eest, vaid ka kohustusi, sealhulgas ka artiklite ettevalmistamist mesinike kutseajakirjale ja algajate koolitamist.

Töö teda ei hirmuta, Maire on oma kogemusi juba edasi andnud sadadele inimestele, kelle seas on palju idavirulasi. Ainuüksi tänavu suvel käis ta mesilas 200 õpilast. Maire konkurentsi ei karda, ütleb, et vaadake, kui paljud inimesed piima toodavad.

Kohtusin selle naeratava naisega Jõhvis Jewe kaubanduskeskuses, kus väikeses letis müüakse Valtini perefirma OÜ Artocarpus toodetud mett. Järjekordse kaubapartii kohale toonud Maire suhtleb alati ka ostjatega. Siin pole võimalik põrsast kotis osta, sest kõiki asju saab proovida ning toote kohta täielikku infot saada.

„Püüdsime mee kaupluselettidele panna,“ sõnab Maire. „Kuid kust ostja teab, mis purgi sees on? Ja püüa sa valida, kui ainuüksi meil on valikus 28 toodet. Otse suheldes on lihtsam müüa ja osta.“

Vastutahtsi maale

Mairest sai maanaine 30 aastat tagasi, kuid mesindusega on ta kümme aastat tegelnud.

„Me elasime Tallinnas, kuid vanemal pojal olid tõsised terviseprobleemid – ta oli kolm korda aastas kopsupõletikus ja tihti oli kurk haige,“ meenutab Maire. „Arstid soovitasid maale kolida. Ostsime Lääne-Virumaal vana maja, kus polnud võimalik elada. Kuni seda korda tegime, pakkus kohaliku kolhoosi esimees meile tööd – hoolitseda Rägavere mõisa eest ja seal külalisi vastu võtta. Nii me seal elasimegi ja ehitasime vähehaaval oma maja. Pidasime loomi: sigu, põrsaid, kanu, seepärast käisime iga ilmaga jalgsi 12 kilomeetrit maja juurde ja tagasi.“

Tööd oli perel palju. Kui oma maja valmis sai, läks Maire tööle aiandisse, ta oli Tartus agronoomiks õppinud. Peagi lagunes kolhoos ning Valtini pere hakkas loomi pidama ja vilja kasvatama.

„Lapsed aitasid meid väga palju,“ meenutab Maire. „Seepärast on nad ka töökateks sirgunud: oskavad kõike ja on leplikud. Ma võin end õnnelikuks inimeseks pidada.“

Töö oli raske, kuid kulud ei tasunud end ära, toodangut polnud aga võimalik kusagil müüa. Maire läks seitsmeks kuuks Iirimaale – oli võimalus sealsetelt inimestelt talumajanduse korraldust õppida.

„Sealt tagasi, ütlesin mehele: müüme kõik maha,“ meenutab ta. „Ma ei näe sellel tööl mõtet. Magama heitsime raskete mõtetega, mida teha edasi. Hommikul aga ärkasime ja otsustasime kaubandusega proovida. Juba kahe nädala pärast avasime kaks poodi, hiljem ka baari. Võtsime pangast laenu, tegime ruumides remondi ja ostsime kauba.“

Kuid sedagi äri polnud kauaks, 1997. aastal tõrjusid suured supermarketid väikekaupmehed välja. Maainimesed olid rikkamaks saanud, paljud auto ostnud ja eelistasid linnast kaupa osta. Valtinid ei jäänud pankrotti ootama, vaid panid oma poed kinni.

Mesilased lendasid ise kohale

Mees remontis maja, kursused läbi teinud Maire hakkas aga nahast rahakotte, veste ja kotte tegema. Kord märkas ta nende hoovi lennanud mesilassülemit. Päev hiljem veel üht. Nii tuli neli peret. Nad pandi tarru ja mindi väikestviisi mesindusega tegelenud naabrilt nõu küsima.

Esimesel hooajal, väga väheste teadmistega, said nad tarult 30 kilo mett. Aasta lõpuks mõistsid, et see on suurepärane amet. Võtsid taas laenu ja muretsesid 25 peret. Maire läks mesinikuks õppima. „Parim võimalus on nendega töötada, ise näha ja proovida,“ kinnitab ta.

Mett oli üha rohkem ja nad hakkasid turgu otsima. Praegu on Valtinitel Eestis juba kuus müügikohta.

„Nägin kord välismaal vanilliga mett ja mõtlesin, et võiks teisigi lisandeid kasutada. Hakkasime otsima, uurima, katsetama ja nüüd pakume igal aastal midagi uut.“

Taas tuli laenu võtta, et ruumid euronormidega vastavusse viia.

„Mesi on haruldane toode, mida rahvameditsiinis on aastasadu kasutatud,“ rõhutas Maire. „Palju nõustas meid Pärnu kardioloog Enn Lõuk, kes ise oli kirglik mesinik. Tema soovitusel teeme TÕMSi (lühend sõnadest taruvaik, õietolm, mesi, suir). See vedeldab verd (tromboflebiidi profülaktika), alandab kolesterooli taset ja annab energiat. Ainult kasutada tuleb õigesti: üks teelusikatäis pool tundi enne sööki. Midagi peale juua või süüa pole vaja, sest mesi imendub limaskesta kaudu ise.“

Maire sõnul teab ta tarbijate jutust, et TÕMS on neid paljude terviseprobleemide puhul aidanud. Neil on kavas isegi teha film, kus kõige huvitavamaid juhtumeid tutvustatakse.

Mesinikud Valtinid lisavad meele ingverit, kummelit, astelpaju, kadakat, kuldjuurt, nõgest ja paljut muud. Nad uurivad taimede kasulikke omadusi, peavad nõu apteekrite ja teiste spetsialistidega.

„Üks meid konsulteerinud pealinna proviisor naljatas, et näiteks saialillest pole abi ainult lolluse ja lampjalgsuse puhul,“ muheleb Maire. „Taruvaiguga meega saab kurku ravida ja immuunsüsteemi tugevdada. Sellega võib ka haavu tohterdada.“

Mõned arvavad millegipärast, et taruvaik on mesilaste ekskremendid. See pole nii, mesilased korjavad taruvaiku loodusest ja toodavad seda nagu mettki. Kui mee kvaliteet võib sõltuvalt lilledest erisugune olla, siis taruvaigul on see alati ühesugune. Taruvaik on väga hea desinfitseeriv vahend, kui seda tarus napib, siis on pere haige, mesilasema aga pistab nina kõigepealt kärjekannu ja vaatab, kas seal on taruvaiku. Kui on, siis muneb ta sinna.

Mesilaste valmistatu teeb imesid

Maire ütleb, et tunneb kolleegi, kellel 30 aastat tagasi diagnoositi vähk. Mees näris pärast seda viis grammi taruvaiku päevas. Elab siiani, töötab ja tunneb end hästi.

Valtinite kolmeliikmeline pere sööb aastas 120 kilo mett. Nad lisavad seda kohvile ja teele, määrivad leivale, segavad salatitesse ja isegi liha valmistavad meega. Aga kas te olete meele sinepit või mädarõigast lisanud? Artocarpuse tootevalikus on needki olemas.

„Üks itaallane andis mõtte, et neil määritakse mett lihale,“ lausub Maire. „Proovisime, aga et liiga magus poleks, panime sinepit, maitseaineid, äädikat ja soola juurde. Väga maitsev sai ja nüüd tellib kolm restorani seda pidevalt. Siis mõtles mees veel ühe retsepti välja: mesi mädarõika, küüslaugu ja tilliga. Sellise seguga määritud liha küpsetatakse praeahjus kas fooliumis või siis kaanega nõus.“

Rahvusvahelisele tasemele

Valtinite pere püüab igalt poolt mesindusalaseid kogemusi hankida: käia teistes riikides messidel ja maailmafoorumitel osaleda.

Praegu on nende mesilas 160 taru, mille eest hoolitsevad Maire ja poja pere. Mees tegeleb päeval segude valmistamisega. Õhtuti kleebitakse aga koos etikette ja valmistatakse vahaküünlaid. Nädalavahetusel ollakse aga tavaliselt laatadel – nii Eestis kui välismaal.

„Meil puhkust ei ole,“ tõdeb Maire. „Võib-olla puhkan jaanuaris kümmekond päeva kodus: poeg läheb Saksamaale messile ja ma lubasin lapselast hoida. Neid on mul juba neli.“

Ostjatega suhtlemiseks õpib Maire võõrkeeli: ta saab hakkama rootsi, inglise, vene, soome ja taani keeles.

„Inimesed ei taha mitte ainult osta, vaid ka suhelda,“ arutleb Maire. „Kui tahad midagi saavutada, tuleb tööd teha ja mitte karta.“

IRINA KIVISELG
Laupäev, 2.12.2006

Allikas: Põhjarannik