mesindus.ee

Eesti Meetootjate Ühendus korraldab Tallinnas Lillepaviljonis 4.-5. septembril kogupere ürituse Eesti Mee Päevad. Eesmärgiks on propageerida puhta eestimaise mee ja mesindussaaduste kõrget toiteväärtust, tervendavaid ja hügieenilisi omadusi, õpetada tarbijaid eristama kvaliteetset kodumaist mett ebakvaliteetsest ning võimaldada tarbijaile kodumaise mee tootjatega mõlemale poolele kasulikke otsekontakte.

Loengud

Siiri Erala, Postimees, 26.08.2010

Kuigi suurte linnade ketikaupluste külastajale võib jääda mulje, et Eesti mett pole enam saadagi, tarvitab enamik eestimaalasi tegelikult kohalike tootjate mett.

Kui suure supermarketi letil on Hiina ja Argentina mesi, siis kust Eesti mett ikkagi saadakse? Konjunktuuriinstituudi mullused andmed osutavad, et igal eestimaalasel on vähemalt üks tuttav mesinik – ligi 60 protsenti inimestest ostab meepurgi otse tootjalt. Sama trendi kinnitavad ka mesinike vastused – rohkem kui 85 protsenti müüb oma toodangu otse tarbijatele.

Viimane külastus Laagri Maksimarketisse oli masendav, müügil ainult Hiina mesi ja ei miingit keerutamist seal juures, nagu tavaliselt kombeks (pean silmas kirbusitta pakenditel) -purgil ilusate selgete tähtedega trükitud-TOODETUD HIINAS.
Teine kett, "Säästumarket" turustas ka ainult sellist, mis osutus lähemal uurimisel ka importmeeks.

Täna teen mina lahti mesi.ee kuulutuste lehe ja mis ma näen! esimene kuulutus mis silma jäi:
Müüa mett. 60 kr/kg -müüja mailiaadress ilusasti all, millel lv. lõpp ja eesnimi Valdas telefonide numbrite juures lubab oletada, et tegu Leedu kodanikuga.

Kui külm kevad hirmutas mesinikke kesise saagiga, siis soe ja päikesepaisteline suvi andis mesilastele tööhoogu ning mesinikud saagi üle ei nurise.

“Eelmisel talvel hävis Eestimaal ligi viiendik mesilasperedest,” rääkis Järvajõe külas asuva Mesilinnu talu peremees Mait Mardla. “Põhjus polnud niipalju pakasekraadides, kui mesilaste hukkumise põhjustasid nende nakkushaigused, eriti varroatoos.”

Loe edasi: http://www.virumaateataja.ee/?id=296341

Targad raamatud räägivad mee sõtkumisest ja vääristamisest. Mida teete teie meega peale vurritamist ja selgineda laskmist? Kui vajalik on mee segamine ja muu selline tegevus?

Aeg hakata oma peredega esimeseks talveks valmistuma.
Lugesin, et talveks ei tohi tarusse jätta rapsi-, kanarbiku- ja lehemett. Kuna ümberringi on rapsipõllud, siis arvan, et enamus mett ongi just sealt pärit. Nüüd olen probleemi ees, kuidas ma peaks käituma, et rapsimesi tarru ei jääks. Kõiki raame korraga ei saa ju enne sügisest söötmist vurritamiseks välja võtta?

Ei hakka teemat uuesti uute sõnadega lahti kirjutama, vaid tõstan copy paste korras selle lühikese mõtte arenduse meie jutuka arutelust lihtsalt siia, ehk leiab see mõte toetajaid või siis vähemalt arutletakski sellel teemal.
Kas mõttel on jumet ja milliseid takistusi teie näete ?

Jutuka (http://taru.mesindus.ee/) tekst:
(12:08:08) Pokumees: mul on plaan, kuidas meekäitlemine üle eesti võiks paremale sanitaarsele järjele saada
(12:08:51) webguit: niiii:P
(12:09:19) Pokumees: eks ole

kui talv on mesilas pahandust teinud ja tuju kehv proovige seda;

http://www.youtube.com/watch?v=j_7D9xR9gao

Eesti Mesinike Liidu tellimusel teostatud mee kvaliteediuuringute PR-5-3.1-1 ja PR-5-3.1-2 aruanne. Koostaja Ülis Sõukand, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus.

Küsimus selline ,miks mesi ei kristalliseeru ,vurritatud said ainult 100% kaanetatud kärjed ,kõik mis ei olnud kaaneall söötsin tagasi . Aga mingil põhjusel mesi mis võetud juuli algul ja ka  augusti lõpus  ei kristalliseeru .Lisa sööta ma  suvel kasutanud pole , kui normaalne selline asi on !